Hiljutise Norstati uuringu järgi pooldab Eesti elanikest astmelist tulumaksu 60%, vastu on 30%.
See pole uudis - sedasi oli juba aastal 2001. Uudis on, et meil 23 aastat hiljem pole jätkuvalt astmelist tulumaksu - rahvas on seda tahtnud vähemalt 25 aastat järjest, poliitikud aga rahvast eiranud. Toonasele Emori uuringule viitab toonane linnavolinik Jüri Kõre järgmiste sõnadega:
Kui rahva tahe ja poliitikute tegevus on vastuolus veerand sajandit, pole vist ülekohtune öelda "poliitiline süsteem on katki". Põhiseaduse ideaalmaailmas on kõrgeim võimukandja rahvas. Kahjuks toda võimukandjat saab katteta lubadustega lollitada, ta tähelepanu hajub poliitikute kemplemise keskel ja mälu on nagu kalal.
Üks inimene võib olla tark, aga kari inimesi katkise süsteemiga on eranditult lollikari. Miks? Sest enamus ei oska arutleda ega koostööd teha, ega taha muuta süsteemi. Kujunevad võistkonnad, fänniklubid (kus ultrafännid teineteist läbi kloppida ihkavad) ning hõimud, millele ollakse pimesi lojaalne. Poliitikule loeb enim valimiste tulemus, ligipääsu võimule hakkab reguleerima parteiladvik ja annetajate ring. Lahendusi otsitakse nina alt.
Ütleme otse: ka demokraatlikus riigis on kerge tekkima stagnatsioon. Eesti on nüüdseks osalises stagnatsioonis, kus teatud samme võib oodata nagu geoloogia muuseumis klaaskupli all tõrvatilga kukkumist.
Miks puudub võimukandjatel huvi ses küsimuses rahva soove järgida? Kas rahvas on loll? Ei, antud juhul ütlevad eksperdid sama - ilma tasandava meetmeta klassivahed süvenevad. Tasandavat meedet on tarvis. Võimalik põhjus on, et poliitikud kuuluvad ise kõrgema sissetulekuga klassi, neil on huvide konflikt. Teine võimalik põhjus on, et poliitikud sõltuvad ärimeeste annetustest - ja ärimeestel tuleb klassivahedega võitlemise suunal ette mitte huvide konflikt, vaid huvide maailmasõda. Enamus jõukaid annetajaid ei toeta poliitikut, kes nende rahavoogu kahjustaks. Nii me siis elame - kollektiivses oligarhias, kus pole isegi konkreetset süüdlast, kellele näpuga näidata. Ise lollid, oma viga.
Siiski, süsteemiviga ei ole oma viga. Ja parandusmeede ei ole saladus: sortitsiooni (loteriiga) tõmmatud rahva esindajad ei sõltuks jõukamate klasside annetustest võimule saamisel, ega oleks ise keskmisest jõukama klassi esindajad. Sortitsioon kaotaks kaks huvide konflikti ühe hoobiga.