Artikkel “Trump kui Nero: Euroopa peab end kaitsma ohtliku presidendi eest” ilmus väljaandes Der Spiegel 5. veebruaril 2017. Käesolev on selle nahhaalne tõlge.
Elus on aegu, mis tõesti arvesse lähevad. Selliseid, mis toovad ilmsiks inimese iseloomu, aitavad eristada tähtsat ebaolulisest. Mil tehtavad otsused mõjutavad, mis rada keegi kõnnib. Mõnedele on säärane hetk traagiline, saabub liiga noorelt ning tagajärjed on aimamatud. Nad otsustavad kergelt ja lähevad kas õnne või ebaõnne rada. Riigid ja valitsused reeglina pole oma otsustes süütud ega kogenematud.
Üks säärane hetk on nüüd lähedal. Need, kes otsustama peavad, on juba täiskasvanud. Nad peaks juba valmistuma selleks, isegi kui valmistumine ei muuda seda valutuks.
Saksamaa peab Ameerika Ühendriikide neljakümne viienda presidendi vastu välja astuma. See on niisamagi päris raske: esiteks saime me oma liberaalse demokraatia ameeriklastelt, ja teiseks on ebaselge, kuidas koleeriline mees teiselpool lompi diplomaatilisele survele reageerib.
Fakt, et opositsiooni loomine USA valitsuse vastu saab õnnestuda vaid koos Aasia ja Aafrika partneritega — ja ilmselgelt meie Euroopa partneritega, ja Euroopa Liiduga — ei muuda seda lihtsamaks.
Saksamaa on tänaseni oma liidrirolli — või vähemalt kantsler Merkeli ja finantsminister Schäuble tõlgendust liidrirollist — vaadanud kui vastuseisu teiste Euroopa maade huvidele. Olgu need Schäuble’s kasinusmeetmed või Merkeli immigratsioonipoliitika, kõik see on toimunud ilma teistega koordineerimata ja üsna jõuliselt. On seetõttu parajalt irooniline, et Saksamaa, mis Euroopas majanduslikult ja poliitiliselt domineerival kohal on, peab hakkama täitma mitut tühimikku, mille Ameerika Ühedriikide senisest maailmakorrast, välisminister Fischeri nimetatud “Pax Americana”-st välja astumine, järele jätab. Samal ajal peab Saksamaa ehitama liitu Donald Trumpi vastu, sest muidu jääb säärane liit loomata. Tema loomine on aga absoluutselt vajalik.
Seda on otsesõnu valus kirjutada, aga USA värske president on patoloogiline valetaja. Samuti on ta rassist (seda on kah valus kirjutada). Ta on üritamas ülalt alla suunalist riigipööret; tema eesmärk on asutada illiberaalne demokraatia või halvemat; ta soovib võimude tasakaalu õõnestada. Ta vallandas justiitsministri kohusetäitja enda omast erineva arvamuse pärast ja süüdistas teda “reetmises”. Selline sõnavara sobib keiser Nerole, kes Rooma hävitas. Selline on türannide mõtteviis.
Tõsine oht
Donald Trump ja tema tikutõmbaja Stephen Bannon diskrimineerivad osasid inimesi presidendi ukaasidega, aga mitte inimesi maadest, kus presidendil on ärihuvid. Presidendi ja tema kõige olulisema nõuandja osatav suhtumine teadusesse ja haridusse on nii ilmne, et seda on raske illustreerida. Nende põlgus kliima- ja keskkonnapoliitika vastu väärib märkimist, sest selle kestmine neli kuni kaheksa aastat oleks tõsine oht.
20nda sajandi (tõlkija märkus: globaalse poliitika) valdkonnas võib tõelise eduna kirja panna mitmepoolsuse ja vabakaubanduse saavutamise. Saime aru, et maailm on muutunud piisavalt keeruliseks, et ükski maa ei suuda selle probleeme üksinda lahendada. Organisatsoonid nagu ÜRO, WTO, IPCC, NATO ja EL on selle arusaamisega loodud. Ükski neist pole täiuslik, aga me tekitasime nad — ning vajame neid. Bannon soovib nad ära kaotada ja Trump kas teostab ta soove, või jagab neid.
Samadel põhjustel ühendab president Trump ka põhjendatu ja põlastusväärse korraga. Meie ajastul on ebaõiglus tõsine teema, ning globalisatsiooni ja digitaliseerumise kartus põhjendatud — ühiskondade erinevused ja moodsa elu kiirus on päriselt äärmuslikud. Trump ühendab need mured sujuvalt ksenofoobia ja rahvuslusega. Demagoogid teevad nii – see annab neile jõudu. Absurdne on ainult see, et Ameerika Ühendriigid, tuumarelvadega superriik, mis maailmas majanduslikult, sõjalise jõu poolest ja kultuuriliselt aastakümneid domineerinud on, esitleb end ohvrina ja kutsub tõsimeeli “Ameerika huvisid esimeseks asetama” ning muud maailma järeleandmisi tegema. Et aga selline jama väljub maailma kõige võimukama mehe suust, võetakse seda tõsiselt.
See oht ei kao ignoreerimisega ära. Ka Saksamaa majandus on USA uue kaubanduspoliitika sihtmärk ja Saksamaa demokraatia on ideoloogiliselt vastuvõetamatu Trumpi visioonile. Ning ka siin, keset Saksamaad, ulatavad paremäärmuslased talle abikätt. On üsna viimane aeg oluliste asjade (demokraatia, vabadused, Lääs ja selle liidud) pärast välja astuda.
See ei tähenda olukorra eskaleerimist, või kontaktide lõpetamist USA-ga, või koostöögruppide lõpetamist USA valitsusega. Aga see tähedab et Euroopa peab kasvama tugevamaks ja oma poliitilist ja majanduslike huvide kaitset plaanima. Seekord USA ohtliku presidendi vastu.