Mind on täna peetud venelaseks, sõimatud tiblaks, arvatud kommunistiks ja veel tosinaks tegelaskujuks, ning soovitatud siit maalt ära kolida (olen varemgi kaalunud, aga puid-põõsaid on keeruline kaasa võtta).
Kui lubaksin oma maailmapilti kujundada mõnes mikrokeskkonnas täna nähtust, võiksin järeldada, et pooled eestlased on rahvusäärmuslased ja ülejäänutele sobib, kui äärmuslane räuskab.
Põhjus: rääkisin, et pole õige venelasi valimatult sõimata. Et Teine Maailmasõda pole sama konflikt, kui Venemaa rünnak Ukrainale. Ühes võitlesid mu esivanemad NSVL poolel, ning kuigi võitlus oli kuulsusetu ja ropp, ei saa neid laita - aga teises soovin edu ukrainlastele, kes oma kodumaad koleda vallutussõja eest kaitsevad (lisasin, et Ukrainale pole kübetki abi sellest, et siin nõukogude monumentidega võideldakse).
On poliitika baastõde, et osapooled tahavad eri asju. Mõnikord kohalik võim tahab ühte ja riigivõim teist. Normaalses ühiskonnas on ulatuslik võimude lahusus - mõlemad peavad täitma parlamendi antud seadust, teisest ülesõitmine on lubatud vaid teatud puhul - näiteks kaotab küsimus "kellele tank kuulub?" tähenduse, kui on oht, et tank sõitma ja tulistama hakkab.
Säärast ohtu muidugi polnud, tank oli vedelenud 50 aastat, sellest 30 aastat praeguse riigi ajal. Ta ei tähistanud Venemaa poolt Ukraina ründamist vaid ühte NSVL poolt Teises Maailmasõjas saavutatud võitu (enamus inimesi suudavad neid soovi korral eristada). Ainuke probleem oli, et tanki edastatav sõnum Narva "vabastamisest" polnud ajalooga kooskõlas, vabadust ei toodud.
Oht loodi kunstlikult poliitiliste võtetega. End võeti oma nõudmiste ja lubaduste pantvangi, tõugati end nurka kust ainult üks väljaspääs oli... minna Ida-Virumaal tikuga paaki vaatama. Milline kergendus - õnneks polnud täna paagis detoneeruv segu. Ja milline nõmedus, et proovima pidi. Kui seal kukersiit rahule jäetaks ning muid asju põletama asutaks, realiseeruks mõne naabermaa eriteenistuse unistus, kus Eesti end oimetuks lööb.
Selle asemel, et tekitada oht ja lahendada see jõuvõttega, võinuks valitsus end maha rahustada, keskendumaks olulisele: kuidas energiamajandus talvekorda saada, kuidas tagada Ukraina pagulaste lastele koolikohad, järsku on varuks veel midagi, mida nende kodumaa hädasti vajab?
Kogu see jant - sest tõsiselt võetava toimetamisega tegu polnud - kahandas mu motivatsiooni omajagu. Ennekõike motivatsiooni aidata Eestit parandada. Mida saab anarhist siluda, kui valitsus läheb ja songib? Lisaks elab siin kena kogus inimesi, kellele ärapanemine näib olevat baasvajadus - nii suur, et kaalub üles oksa läbisaagimist, millel oma tagumik istub.
Motivatsioon aidata ukrainlasi õnneks jäi. Pole nende viga, et siin kandis täna ööd ja mütsi segi aetakse. Et saada jagu võimu rõvedast vormist, mis võttis üle Venemaa ja ründas Ukrainat, tuleb eri maadel kasutada eri võtteid. Täna Eestis lihtsalt tegeleti muuga. Kasutusele võiks võtta tanki ohtlikkuse välimääraja: kui tank on vee all või postamendi peal, siis ilmselt temaga ei ole kiiret.