Neile, kes ei tea... Food Not Bombs, mille neli aktivisti seal tapeti, pole organisatsioon vaid ülemaailmne sarnaste algatuste võrgustik. Eesmärk on jagada vaestele toitu ning protestida samas sõja ja vägivalla vastu. Food Not Bombs on ühiskondliku sekkumise ja protesti vorm, mis tihti suudab tegutseda ka repressiivsetes ühiskondades, kuna ei otsi kokkupõrget võimuga.
Neile, kes ei tea... Filipiinid on riik Vaikse ookeani Lõuna-Aasia osas, mille naabriteks on Malaisia ja Indoneesia. Sel riigil on raske ajalugu.
Filipiinid on ajalooliselt olnud USA mõjusfääris, ning USA on kommunismi hirmus toetanud diktaator Ferdinand Marcost, kes 1965 võimule tuli, 1972 sõjaseisukorra välja kuulutas, 1983 oma peamise poliitilise rivaali Manila lennujaamas tappa lasi ja 1986 valimised võltsis. Nõukogude Liit ei jätnud hagu alla viskamata, toetades kommunistlikke mässulisi (kuigi, et aus olla, sellise vastu mässamiseks pole õhutamist vaja). Lugu lõppes sellega, et kardinal Jaime Sin kutsus rahvast mässu tõstma, mida rahvas tegi, ning 21 aastat valitsenud totalitaarne isake põgenes kodumaalt USA sõjaväe lennukiga, mille maandumisel toll fikseeris seal muuhulgas 413 juveeli, 24 kullakangi ja muud huvitavat. Tema abikaasast Imelda Marcosest jäi kodumaale maha 2700 kingapaari.
Poliitilised olud ja Reagani valitsus ei soosinud USA tegevust inimõiguste teemal. Eksiilis Marcose vastu süüdistusi ei esitatud ning kohut ei mõistetud, kuigi inimsuse vastaste kuritegude nimekiri oli pikk. Diktaatori kukkumise eest tuleb tänada peamiselt keskklassi ja katoliku kirikut.
Vahepeal oli mitukümmend aastat hingetõmbe aega. Nüüdseks on need läbi ja Filipiinide ühiskond on uuesti kellegi käpa alla minemas. Seekord on isakese nimi Rodrigo Duterte, ja ta ei häbene rõhutamast, kui karmikäeline ta ikka on. Oma valimiskampaanias lubas ta tappa tuhandeid kurjategijaid ja lõpetada kuritgevuse kuue kuuga (väärib meenutamist, et Davao linnas, mille linnapea ta 2013-2016 oli, on tänaseni mõrvade ja vägistamiste tase maailma kõrgeimate seas). Pärast ametisse astumist laienes temapoolne tapmis-soovitus ka narkosõltlastele.
Ohu märk võinuks olla, kui 7. augustil 2016 toetas äsja presidendiks saanud Duterte Ferdinand Marcose matmist kangelaste surnuaiale Taguig'is. Ilmselt oli selleks ajaks hilja. Nüüdseks on meediaorganisatsioonide uurimine järeldanud, et Filipiini politsei rutiinselt tapab narkokuritegudes kahtlustatuid ja lavastab kohtuväliste tapmiste sündmuskohti, asetades sinna relvi ja narkootikume.
Hukkunute arvu kohta on erinevaid andmeid. Uudistekanalid ja inimõiguste organisatsioonid on hinnanud kohtuväliselt tapetute arvuks 12 000. Valitsus väidab arvuks 4200. Opositsiooni senaatorid hindavad selleks pigem 20 000. Veebruaris 2018 alustas Haagis paiknev Rahvusvaheline Kriminaalkohus esialgset kuulamist Filipiinide "narkosõja" küsimuses.
Viimased uudised on, et Filipiinide politsei tappis mitu Food Not Bombs'i aktivisti, kelle looga saate tutvuda siin. Üks nende kaaslastest on lavastatud süüdistustega vangis ja vajab abi. Kes saab tema õiguste kaitsmist toetada, palun tehke seda.
FNB vabatahtlikud Bukidnon/Davao piirkonnas Chris Jose Eleazar ning Jan Ray Patindol tapeti politseireidi ajal ühe Food Not Bombs'i vabatahtliku koju 15. septembril 2018. Nende surnukehadel oli arvukaid sigaretiotsa põletusi ja löögijälgi. Politsei väidab, et nad "hakkasid vastu". Sõbrad ütlevad, et nad ei hakanud vastu ja neid piinati enne tapmist.
Kaks Food Not Bombs'i vabatahtlikku Baliwag'i piirkonnas, Jessie Villanueva De Guzman ning Patrick Paul Pile tapeti juulis 2018. Mõlemate amet oli kolmerattalise rikšaga sõitmine. Jessie tapeti politsei poolt Baliwag'is, Bulacan'is. Nädal hiljem tapeti Patrick, kui reisija nõustus maksma sõidu eest San Rafael'i, Bulacan'i. Patrick sõitis sinna, kus ootas politsei. Patrick tapeti lasuga selga ning pole ainus rikšajuht, keda on kohtuväliselt tapetud.
Perestroika avaldab kaastunnet hukkunud aktivistidele ja tuletab meelde, et asjaajamine Filipiinide riigiga on asjaajamine mõrtsuka juhitud bandega. Piirkond on eluohtlik kõigile, kes sinna reisivad.
19. sajandi anarhistid rakendaks Duterte vastu kõhklemata ta enda rohtu ning saavutaks ränkade kõrvalmõjudega lühiajalise tulemuse. 21. sajandi anarhistid märgivad, et pikas perspektiivis oleks palju ülevaatlikum ja õpetlikum, kui ta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette satuks. Seekord on veel võimalus õigesti teha.
Täiendavad allikad:
https://en.wikipedia.org/wiki/Philippines
https://en.wikipedia.org/wiki/Philippine_Drug_War
https://en.wikipedia.org/wiki/Ferdinand_Marcos
https://en.wikipedia.org/wiki/Rodrigo_Duterte