Jälle korraldati välk-õppekogunemine. Jälle sajab trahve. Kirjutatakse küll leebe sõnastusega, et uurime, kas puudujatel oli mõjuv põhjus, aga aimata võib - see mis inimesele on mõjuv, ei tundu seda ametnikule, kelle käes on võim.
Teate, lugupeetavad Kaitseministeeriumis (ennekõike sina, Jüri Luik), sedamoodi tõmbate selle müütilise kaitsetahte üksnes torust alla. Osadel ei ole seda niikuinii. Neil, kelle riik üle on lasknud, võib pigem olla tahe tasuda samas valuutas. Neid, kes riigile ametkondade tuimast näost hoolimata lojaalsed on, peaksite kohtlema natuke paremini.
Lugupeetavad ametnikud: ah soo, ta ei tulnud teie kutse peale harjutama? Mis siis? On ta teie ori, olete ta omanikud või? Kui ta pole ori, siis kus on tema nõusolek teile kuuletuda? Ei, sündimine pole nõusolek. Ei, sundimisega ei saa nõusolekut. Eetiliselt polnud tal mingit kohustust tulla, teie seadus eksib. Asjaolu, et teil on praegu võim, on pikas perpektiivis tühine asi, ning ei õigusta ebaeetilist käitumist.
Tal oli muid ülesandeid, küllap need olid kaalukad, ametnik on vakka ja ei represeeri kodanikku. Asjaolu, et riik suutis kellegi Kaitseväkke saada, ükskõik kas meelitades, ajades või nügides, pole kodaniku nõusolek riiki kaitsta. Sunni all antud vanne on mõttetu mäng, ja kohustusega vande nõudmine on tühi türannia.
Järsku prooviks algatuseks nii, et sõjavägi on vabatahtlik asi. Ainult tingimusi teades vabatahtlikult minemist saab käsitleda nõusolekuna, ja ainult vabatahtlikult vannutud vannet lubadusena midagi teha.
Lisaks võiks proovida täiendavaid nippe: näiteks et, kui kodanik on hädas, siis riik aitab teda, mitte ei mühata "uppuja päästku end". Veel ägedam oleks, kui riik ei tekitaks ühiskonda ebaõiglust juurde. Võib-olla siis nõustub arvukas hulk kodanikke vabatahtlikult lubama, et "jah, me kaitseme seda asutust, sest ta kaitseb meie huvisid, senikaua, kuni ta kaitseb meie huvisid". Õiguste allikas on inimene ja inimese õigus olla ja elada viisil, mis ei häiri teisi. Riik on pelgalt inimeste ühinemisvabaduse hetkel moes olev väljendus. Riik ei peaks teesklema, et on midagi enamat.