Täna on sobiv kirjutada kliimast, lõpus on magustoiduks repliik rände teemal.
Siin, 60 cm paksuste sammaste taga peidus, puhub ventilaator näkku +32 kraadilist õhku. Seda on 5 kraadi vähem, kui mu kehatemperatuur. Ütleme siis otse: veel 5 kraadi, ning mu keha ei suuda oma toodetud soojust konvektsiooni teel loovutada. Edasi on kuumarabanduse oht, millest päästab vaid vesi ja higistamine.
Rulood on alla lastud, aga kellegi totter ilumeel ei lubanud panna kõiki ruloosid hõbedast värvi. Kui läheks sammaste teisele küljele, kus päikesepaneelide pinnatemperatuur on +80 kraadi, ei peaks eriti kaua vastu. Seal saab küpsetada asju. Kui läheks veepaagi juurde, kuhu (tõenäoliselt illegaalse) veehaarde kaudu tiksub alt jõest liiter minutis, mida lükkab ülesmäge jões ujuv penoplastist plaat, mille peal lesivad kah päikesepaneelid... oleks võimalik korraks inimlik tunne tekitada, priiskamise hinnaga.
Üldiselt aga viibin oma taluvuse piiril. Põrgupõrriks ega isegi katlakütjaks tööle ei saa minna.
Kuidas see anarhismi puutub? Puutub nõnda, et inimesed sageli võitlevad sümbolitega: selle üle, kelle maailmavaade on õige, samuti kelle klannil või sotsiaalsel klassil on leivalabida jämedam ots... panemata tähele, kuidas eluks kõlbulike tingimuste piir neile ligi hiilib. Vanemad inimesed, kes ei jaksa, ning lapsed kes ei tea targemini, on juba säärase ilmaga ohus.
Sealjuures, kui muud ohud ohustavad meid ükshaaval, siis elutingimuste piir hiilib ligi kõigile. Helsingin Sanomat kirjutas, et Läänemere pinnatemperatuuriks on mõnes kohas mõõdetud +27 C. See ei ole normaalne.
Läheme statistika kiirkursusele. Kui üks süsteem on stabiilne ja selle rekordeid mõõdetakse katkematult, siis uute rekordite juhtumise sagedus langeb pidevalt. Mõõtmise esimesel aastal mõõdetakse vältimatult rekord, sest eelmist aasta pole. Järgmise kümnendiga rekord tõenäoliselt ületub. Edasi pole nii kindel. Kümne aasta sees, mis valitud sada aastat kaugemalt tulevikust, peaks rekordi ületamine juba ebatõenäoline olema.
Paraku tuleb äärmuslike ilmaolude rekordeid hiljuti sageli. Kui ilmastiku süsteem oleks stabiilne, ei tohiks neid tulla. Järeldub, et ilmastiku süsteem pole stabiilne, vaid on muutumas.
Mujal uudistes, keskmisel Eesti linnaelanikul puudub mistahes võimalus elektriautoga tegutseda, sest laadismispunktid on kaugel ja need on imeliku standardi järgi tehtud, ja neid on naeruväärselt vähe. Minimaalne investeering elektriauto kasutamiseks: oma maja. Ei, ma ei ole EL direktiivi vastu, mis uue korrusmaja rajamisel parkimiskohtadele kaablitorude vedamist ja peakaitsmelt varuvõimsus nõuab. Ma olen pelgalt eraisiku ehitusvabaduse poolt, anarhist ei pea kõige vastu olema.
Samuti on täna ainulaadne võimalus tuletada meelde, et inimese jaoks sobivad tingimused ei valitse kogu Maal. Kui ilmastik peaks kalduma äärmusi soodustavas suunas, hakkavad inimesele eluks sobivad tingimused ahenema.
Esimesed kliimapagulased pole kaugel. Nad elavad hetkel õndsas teadmatuses Kristiine lahe põhjas! Anekdoot taksojuhist, kes seletas soomlasele, et Õismäe praam on läinud ja tuleb ringiga sõita, võib saada tõeks. Ma ei imestaks, kui meri uhuks Tallinna Loomaaia väravat ja Haapsalus kujuneks allvee-arheoloogide maiuspalaks. Kuused Eestis vaevalt et enam kasvaks, neid saaks Soomes näha.
Globaalselt aga, kui külluse oludes jagub ebavõrdselt jaotunud ressurssidest natuke ka kõige vaesemaile, siis pakkuge, kuidas läheb oludes, kus küllust pole ja teemaks planeedi jahutamine? Mina pakun: ei jätku. Nüüd, lubage küsin edasi: kuidas läheb kogu planeedi jahutamisega, kui osadel on tekkinud suurem mure: leiva lauale saamine?
Järedub, et kliimapagulus on varsti moes. Rikkad saavad lubada omale püsivalt merele põgenemist, vaesed peavad mööda kuiva maad kõmpima ja mere ületamist ajutise lahendusena nägema. Kosmosesse põgeneda on raha Elon Muskil, mitte minul ega sinul. Kui planeedi kliima ulatuslikult trikitama hakkab, otsustab kindlasti hulk inimesi, et nemad ei jää pannile praadima või mudas Elboniat mängima.
Ning see pole ühegi indiviidi süü, ühegi maa elanike süü. Kliima on ühine. Võitjaid mängus vaevalt et leidub. Kellelegi ei saa öelda, et "miks sa siis sündusid kohas, kus asjad halvasti minema hakkavad?". Küsida saab ainult "kas sina oled teinud oma osa?". "Aga sina?"
Mul on tunne, et kuna olukord läheb hetkel allamäge, siis varem või hiljem tuleb jonn lõpetada ja teha legaalset rännet võimaldav piletisüsteem Euroopa Liidule. Liikmesriigid võiks teha üldisest hinnast sooduspakkumisi. Kindlasti peaks igalt kaasatoodavalt keeleoskuselt saama soodukat. Ametioskustelt ja hariduselt võiks kah. Jonni pärast kellelegi ära ei öeldaks, ainult siis, kui taustakontroll läbi kukub. Tulemusena laekuks kõik raha, mis hetkel maffiale läheb, EL kassasse, kust see jagataks liikmesriikidele.
Lisaks paraneks saabujate profiil. Pragune olukord... on niru. Ainsaks teenusepakkujaks on maffia. De facto piletihind Euroopa Liitu on olemas ja rängalt kallis. Sealjuures, kaotada võib kõik - vabaduse ja isegi elu. See asjaolu rikub ära inimeste profiili, kes julgevad proovida. Võimalust kasutavad vaid julgemad, kes on väga veendunud oma osavuses ja õnnes. Legaalne süsteem võimaldaks sekka tulla ka osavatel aga vähem riskialtitel, vähem julgetel aga hea keeleandega inimestel (või, olles pessimist, lihtlabaselt kõige rikkamatel, kes silma pilgutamata piletihinna tasuks). Järsku peaks piletihind olema astmeline, sissetulekust sõltuv? :D