Valdav enamik siitmaa rektoreid on omandanud esmase kõrghariduse tasuta. Hetkel on aga tekkinud olukord, kus: "Teiste ülikoolide rektorid nõustuvad Tallinna ülikooli õppeprorektori Priit Reiska hinnanguga, et tasuta kõrgharidus on oma elu ära elanud, kuid millise süsteemiga seda asendada, vajab veel läbi vaidlemist."
Rektorid pole seda küll väljendanud ühises avalduses, vaid vihjanud intervjuudes, aga vihje on arusaadav - tasuta kõrgharidust soovitaks asendada millegi muuga. Paraku, läbi mõtlemata saab tasuta kõrghariduse asnedada vaid klassiühiskonnaga, kus vaesema klassi esindajal pole võimalik omale kõrgharidust lubada.
Keegi pole sündinud, rahakott taskus. Kui hariduse saamine sõltub vanemate rahakoti sisust, või peab võtma intressiga laenu (eeldusel et antakse laenu, eeldusel et intress on jõukohane), on inimene allasurutud seisus. Teda suunatakse ühiskondlike olude jõuga odava tööjõu rolli, ja ta mõistab seda. Mõnede jaoks on see asjade loomulik seis, teiste jaoks mitte.
"Ameerika unelma" juurutamiskatsel Eestis oleks ränk hind. Seal maksab üks õppeaasta avalikus ülikoolis natuke vähem, kui tüüpilise inimese aastapalk (mediaan-aastapalk). Andekaid inimesi satub selle tõttu loobuma ja alla andma, või töötama end haigeks.
Haigeks töötamisest rääkides, USAs võib kiirabi väljakutse maksta 2000 dollarit, ning tervishoid pole kõigile garanteeritud teenus. Tervishoiu tulemused väljendatuna prognoositavas elueas jäävad sealjuures alla KELA kaudu finantseeritud Soome süsteemile (79 vs 81 eluaastat), mis tagab pikema eluea ja enam kui kaks korda odavamalt (4000 vs. 9800 USD per capita).
Seevastu vanglas istuvate inimeste protsendiga ületab "vabade maa" kõiki maailma maid, mille kohta on usaldusväärne statistika. Võib vaid oletada, et tasulise tervishoiu ja tasulise haridusega ühiskond elab pinges, milles osa inimesi murdub kergemini ja läheb halvale teele.
Kardetud sotsialism, mis andis meie rektoritele tasuta kõrghariduse, hoiab tagasi teatud protsesse - näiteks seda, et ühiskonnas ei kujuneks väljapääsuta nišše. Kuivõrd oluline see on, on raske piisavalt rõhutada.
Rektoril peaks olema julgust öelda "raha ei jätku". Ei pea hakkama klassiühiskonda propageerima.