Nädal 1: karud ja broilerid 2019-03-06 objektiivsus, kliimamuutus, kontinentaalpoliitika, broilerid
Perestroika alustas igavuse pärast uut ajaarvamist. :) Selgus, et kuukirjana ilmumine on ikka laiskadele. End ise laiskadeks liigitama me ei nõustunud ja nii juhtuski, et meie kalender tiksub nädalates Riigikogu valimistest.
Objektiivsus
Nädala põnevamate juttude seas torkab silma Müürilehe artikkel "Uskumise eetika ja polarisatsioon", mis tutvustab veendumuste tekke psühholoogiat, keskendudes veendumuse süvenemise ja seda põhistavate tõendite hindamise omapäradele.
Lühidalt võib üldistada, et kuna inimese jõud pole lõputu, pole oma seisukohtade pidev ümberhindamine ökonoomne valik. Selle vastu on igaühel meist vähemalt mõningane kaitsemehhanism: juba settinud uskumuste ümber lükkamiseks nõuame suuri ja erakordseid tõendeid, oma uskumust kinnitavale infole rakendame aga üsna leebet kriitikat.
Pealnäha paistab võimalikuna, et inimene on ette määratud kõndima üha süveneva polarisatsiooni teed. Veendumusi, mille juba oleme omaks võtnud, kontrollime reaalsuse vastu alati siidkinnastega, sest ego ei salli, kui tal vaip jalge alt ära tõmmatakse. Siiski on polarisatsiooni-nõlvalt ka rada ülespoole, objektiivsuse mäeharja suunas: see on omaenda andmehõive metoodika tajumine. Inimene, kes teab, kuivõrd subjektiivne ja looduslikult kallutatud ta oma ümbruse hindamisel on, saab olla selle teadmise najal peaaegu objektiivne.
Kliimamuutus
Just nagu uskumustel eelnevas artiklis, on ka tõenditel võime akumuleeruda. Millal peaks akumuleerunud tõendite valguses veendumusi kontrollima, ei ole meie öelda, aga Heureka referereerib teadusartiklit, mis leiab, et 40 aastat järjestikuseid satelliidivaatlusi võimaldavad nüüdseks järeldada, et kliimamuutus on inimtekkeline tõenäosusega vähemalt 5 standardhälvet (5σ).
Põhimõtteliselt on seega tõesti võimalus, et inimene pole kliimamuutuse oluline tõukaja - aga see võimalus on 1 / 3 500 000. Tõenäolisem on, et Maal on ikka tõpoolest alanud antropotseeni ajastu ja meie valikud määravad kliima, milles tulevased põlvkonnad kas õitsevad või ägisevad. Mullu avaldatud uuringute baasil, mis üsna kindlalt seovad Väikese Jääaja perioodi Ameerika koloniseerimisega eurooplaste poolt ja sealsete rahvaste hävinguga epideemiates, võib öelda et antropotseen algas viis sajandit tagasi, esialgu küll globaalse jahtumisega, kui Ameerika põllumaad sööti jäid ja metsa kasvasid.
Venemaa Arktika jääkarude tulevase põlvkonna kohta kirjutab Helsingin Sanomat, ja prognoosid pole head. Viimane kõmu-uudis oli, et Novaja Zemlja saarel kuulutati välja hädaolukord, sest kümned näljased jääkarud püüdsid inimeste asulais toitu leida ja kippusid tungima isegi eluruumidesse. Kuna jääkarud on ohustatud liigina range kaitse all, olid venelased püsti hädas küsimusega, et mida nendega peale hakata.
Põhjust ei pea otsima kaugelt: hüljeste küttimiseks randa rännanud karusid ootab harjumuspärasel aastaajal jäävaba meri, ja mida pole on jääl lesivad hülged. Samas ehitab Venemaa põhja-aladel uut infrastruktuuri, kuna eeldab Artika laevateede vabanemist üha pikemaks perioodiks aastas ja soovib intensiivsemalt pruukida sealseid loodusvarasid. Inimeste ja jääkarude huvid ristuvad vältimatult ja karud kaotavad kahekordselt: inimene võtab neilt elutsükli ja inimese ohustamine võib lisaks maksta elu.
Kontintentaal-poliitika
Macron näib olevat kollavestidega tegelemise tsüklist välja pääsenud ja proovib teha Euroopa Parlamendi valimiste eel kontinentaal-poliitikat. HS kirjutab sellest, kuidas president adresseeris oma kõne kõigile Euroopa elanikele ja väljendab muret, et meid varitseb mastaapne kriis, mille sümptom on küll Brexit, aga põhjused sügaval.
Ta pakub lahendusena Euroopa Liidu reformimise konverentsi, kus kaalutaks asju nagu ühine piirivalve, Euroopa kaitse- ja turvalisusleping, üleeuroopaline miinimumpalk ja Euroopa kliimapanga rajamine. Samuti sooviks ta rajada EL-i demokraatia kaitse ja arendamise agentuuri, mis tegeleks valeuudiste ja propaganda ohtude ja ennetusega.
Prantsusmaa sisepoliitika rindelt on aga niipalju uudist, et Macroni administratsioon soovib maksustada andmetööstuskompleksi madala, kuid kõikehõlmava käibemaksuga. Vot see on meede, mida meie juba väga toetame.
Aa, skandaal on kah Prantsusmaalt saada. Kas teie otsiks seksistlikku kiusupunnide klubi ajakirjanike seast, sealjuures vasakpoolsete väljaannete ajakirjanike? Meie ei taipaks kohe traalima minna, aga The Guardian jutustab pikalt ja laialt, kuidas pärast pikka pimedas kobamist tõmmati kaas ussipurgilt nimega "Ligue du Lol", ja purgi asukad ei tunne end lageda taeva all hästi. Selgub, et nende viis saavutada meediatööstuses konkurentsi-eeliseid oli kolleegidele online-pasarahe kaela tõmbamine.
Jälle need broilerid...
Pasarahest rääkides, kahjuks ei jõudnud me sõlmida ühtegi kihlvedu selle teemal, mis juhtub kui see Ruuben parlamenti valitakse, aga nüüd on see juhtunud. Kalev Kallo (289 häält) kuulsusrikastes jälgedes sai natsi-iba poolest tuntud noorpoliitik Ruuben Kaalep 566 hääle ja kompensatsioonimandaadiga Riigikogu 98. liikmeks.
Pole võimalik järeldada muud, kui et Kaalepil oli erakonna üleriigilises pingereas kõrge koht - see sai juhtuda vaid parteikontoris hinnatud teenete tõttu. Kas teened on trollisalkade koolitamine või tõrvikutega kõndimise idee, pole Perestroikale teada, küll aga on selgemast selgem, et partei juhtkond teadlikult upitas neonatsi parlamenti, jättes enam kui 2221 häält kogunud Indrek Särje kuivale. Kui see ei ole broilerkana nuumamine muistsel Rasvaliidu viisil, siis meie ei tea, mis põllumajanduse vormiga on tegemist.
Riigikogu pesamuna hiilgavas minevikus on bändi "Minu Kamp" eepilise teose "Ma ootan juhti" komponeerimine, purjus peaga Hitleri kiitmine turistidele, mispeale teda omal ajal Sinisest Äratusest edutult välja visata püüti ja Zavoodi publis skandaalide korraldamine, mistõttu tema sisenemiskeeld sinna asutusse jääb saadikupuutumatusest hoolimata jõusse.
Foto: USDA Poultry Classes Blog, litsents CC BY 2.0.