Kuidas papp kotti sai 2020-06-04 annetused, parteid, erjk
Algatuseks tsiteerime Eesti Päevalehe vahendusel Silver Meikari artiklit "Liigume tagasi ajastusse, kus enam kui aastapalga suurused annetused olid norm":
"Kui keegi soovib toetada parteid maailmavaateliste seisukohtade pärast, siis teeb ta seda ausalt ja avalikult. Ta on uhke, tal pole midagi varjata. Ärimees, kes soovib annetust varjata, teeb seda muudel eesmärkidel."
Samuti, et mitte kohe sukelduda ühe ebausutava annetuse detailidesse, peame meeles ka Meikari teist märkust, sedapuhku suure mängu kombinatsioonide kohta:
"Mõelgem võimalusele: rahastamise järelevalvekomisjon kaotatakse, aga riigikontroll põhiseaduse järgi järelevalvet üle võtta ei saagi."
Saba kallutab paabulindu
Keskerakonda vaevab mure - kust saada raha. Tegelikult vaevab see mure kõiki parteisid. Nimelt on meie poliitiline süsteem üles ehitatud konkurentsile ja konkurentsis püsimine eeldab "vastase" (kõrvalmärkus: rahumeelne isik, kelle vaated erinevad, pole tegelikult vastane) üle mängimist, tihtipeale rohkem lubades... kõvemat häält tehes, osavamalt raame ümber seades.
Konkurentsipõhine valitsemine on end rafineerinud olukorrani, kus loeb pakend. Sisu loeb kah, aga ainult sisust koosnev poliitika ei lööks läbi. Kui teile ulatataks valimiste eel samizdati formaadis voldik, küllap te kergitaks kulmu ja küsiks, "noh, kas raha sai otsa?". Tõenäoliselt kaalutleksite asja nii: kui ma toetan erakonda, mil napib propaganda jaoks raha, siis järsku ma viskan oma hääle asjatult ära? Oleksite teinud väikese mänguteoreetilise avastuse: just nagu paabulind signaliseerib suure sabaga muid võimeid, signaliseerib partei rohke propagandaga, et on tugev. Sisulist kommunikatsiooni seal napib.
Kui kahemeetrise sabaga isane paabulind on pesategemise ajaks elus ja terve, järeldub - see sinder suudab nii hästi toitu leida ja nii kiirelt ära joosta, et võiks lubada omale ka kolmemeetrist saba. Kui meie, valijad, otsustame emase paabulinnu kombel saba pikkuse järgi, siis me langeme pimeda evolutsiooni seatud lõksu: meie parteid, need isased paabulinnud, evolutsioneeruvad siis et peagi pakkuda 2.5 meetri pikkuseid sabasid, ning ega kolm kah võimatu pole - andke ainult raha!
Selle käigus muutuvad nad mõjutatavaks.
Raha suurusega mõjutatav partei pole aga demokraatia eesmärkidega enam kooskõlas. Ma ei tea, milline on seaduse hind, aga võin garanteerida, et miljardi ülemäärase euroga saab Eestis põhiseaduslikku korda muuta. Poliitilisi või majanduslikke olemeid, mil leiduks Eesti jaoks miljard vaba eurot, ei saa maailmas välistada. Jääks ainult küsimus - kuidas suur summa diskreetselt tegevusse lükata?
Varjatud annetused ja soov uskuda
Eesti Päevalehe sõnul soovitakse Keskerakonnas pigem uskuda, et hiljuti juhtus nii: ühe annetuse teinud mikroettevõtja kunagine elukaaslane, kes temast distantseerunud on, otsustas ühel päeval kinkida oma eksile 50 kiloeurot. Üllas tegu, talle peaks isetuse eest medali andma!
Altruismi medali peaks saama muidugi ka Juhaste ja tema teismeline laps, kes ühe seletuse sõnul olla koos otsustanud, et nemad säärast summat ei vääri - küll aga võiks nende lemmikerakonna juht, kavala Taneli ja osava Jaagu abil valitsema seatud rõõmus ümargune Jüri, teha säärase summaga mõndagi head, näiteks kaunistada linna südant soojendavate roheliste reklaamidega. :)
( Tõsi küll - siin on üks probleem. Juhaste nimelt oli kogemata EKRE liige. Just nagu usume tänaseni Veerpalu seiklusi I maailmasõja päevil, usume ka siin, et kogemata. Tuleb poes kena vuntsidega poiss, naeratab ujedalt ja küsib allkirja pagulasmasside vastu. Annad allkirja ning viuh, oledki oma teadmata järgmise erakonna liige ja vahest isegi volitanud kedagi üldkogul enda eest hääletama. :P )
Oleksime rõõmsad, kui Eestit oleks tabanud päris altruismi ja lõbusate kokkusattumuste puhang. Tegelikult arvame, et kuskil kõnnib mureliku peaga Silver Meikari õigusjärglane, kelle nime avalikkus veel ei tunne.
Ta teab, kuidas asjad olid: kobakäppadest libekalad kasutasid teenustasu edastamiseks EKRE liiget, väga leplikku aga siiski võõrast. Meikari õigusjärglane aimab, et variandi A puhul on Keskerakonna munad kellegi pihus. Variandi B puhul ("mida saab piisavalt seletada oskamatusega") komistasid tehnoloogid kogemata teise partei "surnud hinge" otsa. Ta ilmselt aimab, mis hüved võisid raha vastu liikuda... aga parteilane peab suu! Parteilane on ustav, lepib olukorraga.
Loodame, et Meikari õigusjärglane ei lepi olukorraga.
Vaakumit luues
Võimalik, et ERJK likvideerimise eelnõu seondub eelnevaga, pidi ennetama jama väljatulekut, aga ERJK oli kiirem. Võimalik, et üksiku annetuse taga on midagi, mis tekitaks palju ebamugavust. Samas võib olla, et ERJK likvideerimine on põhimõtteline soov, näiteks Mardi kättemaks Varro küsitlemise eest (siis kui too kümned tuhanded valimissoovitused laiali saatis) või muu isiklik vendetta.
Seda, et ERJK kaotamise soov oleks siiras... ei usu ka uinuv hobune. Nähes, kuidas ettepanekut taheti menetleda kiirkorras komisjoni erakorralisel istungil (Siim Kiisler blokeeris selle ja väärib tänu!), kuidas ekspertide ära kuulamine põhiseaduskomisjonis sujub nagu talumeeste kuulamine mõisas (soovitan Kaarel Tarandi lugu sellest, kuidas "kõrgeausus ütles, et kasige välja")...
...see, koos põhjenduste puudumisega eelnõu toetajate suus ei jäta küsimust, et kellelgi on pelgalt järelvalve laiali vaja saata. Keegi soovib anda Riigikontrollile põhiseaduse vastase ülesande, mille kohta riigikontrolör on öelnud, et tema amet seda ei soovi. Lauri Läänemets on ilusti seletanud, miks MTÜ-de järelvalve pole riigikontrolli ülesanne:
§ 133. Riigikontroll kontrollib:
1) riigiasutuste, riigiettevõtete ja muude riiklike organisatsioonide majandustegevust;
2) riigi vara kasutamist ja säilimist;
3) kohalike omavalitsuste valdusse antud riigivara kasutamist ja käsutamist;
4) nende ettevõtete majandustegevust, kus riigil on /.../
On võimalik, et kõik kaardid ongi laual. Riigikontroll ei saaks põhiseaduse vastaselt tööd alustada, teema maanduks kohtus, veedaks seal kaua... mõned menetlused jõuaks hapuks minna. Kohalikud valimised jõuaks ära teha. Igatahes ei peaks oma pattusid konkurentide nähes lahkama.
Ja mida teha?
Kui valija ei soovi, et erakonnad elavad raha eest salaelu ning ei teeni üksnes valija soove, siis ta nõuab kindlasuunalist muutust.
Minimaalne muutus, mis säilitaks süsteemi põhijooned, oleks annetustele ülempiir seada. Kuitahes rikka erakondlase hääl, ükskõik kui mitu firmat või varjatud annetajat tema taha on peitunud, ei tohi üles kaaluda tuhande vähem rikka erakondlase häält. Kui erakond niivõrd tahab keelatud annetusi, siis ülempiiri korral tuleb raha kantida läbi paljude käte - see lisab riski, et komistatakse ausa inimese otsa. Kõrvalnähtusena võib liikmel tekkida tunne, et liige ongi erakonna osanik, keda juhatus võiks ära kuulata.
Kui eelnev muudatus peaks viima erakondadelt ära liialt palju raha, riskime sellega, et kodumaine poliitika jääb ilusa sabata ja erakonnal puudub kopsumaht valjusti krooksumiseks. Appi saab tulla riik, kes niigi erakondasid eelarvest toidab. Kui postuleerime, et suur reklaam peab jääma, siis parem kui seda tehakse maksumaksja raha eest, sedasi on olukord läbipaistvam.
Ent maksimaalne muutus, mis keeraks kõik pea peale, oleks väljuda parteilisest esindusdemokraatiast rahvakogu kaudu aetavasse (kaalutletud, mitte uisapäisa tehtud) otsedemokraatiasse, kus esindajad saadakse loteriiga ja varustatakse piisava sissetulekuga, et mitte ära ostetud saada ning piisavate vahenditega, et palgata omale nõunikud. Kõrvalmõjuna ei vajaks paabulind enam suurt ja värvilist saba.
Järelmärkus: paistab, et raha liikumise motiivid juba harunevad. Oleme tänulikud kaasredditorile "u/raydnoper" kiire vihje eest, et Eesti Ekspress on juba leidnud Juhaste eks-kaaslasel suured ärihuvid Hipodroomi elurajooni projektis, kus arendajad võivad linna heatahtlikkuse korral pääseda 12-miljonise kulu asemel 3 miljoniga. Võimalik, et sääraseid mõtteid mõlgutades ka Keskerakonnale õlg alla pandi.