Söönud siis kooki, kui leiba polnud 2020-06-20 mäss, rassism, võrdsus, eluiga
"Söönud siis kooki, kui leiba polnud"
- Marie Antoinette
"Miks nad ometi mässavad? Rassism pole ju päris? Või on üsna väike?
Isegi kui on kogukas, siis politsei ju tapab ikka harva?
Selle pärast ei pea naabruskonna ainsat alkopoodi süütama.
Nii vägivaldseid meeleavaldusi ei või kuulda võtta."
- halvasti infomeeritud eestlased netis
Olukord eestikeelses netis meenutas juuni alguses seda, kui Prantsuse kuninganna sai teada, et talupoegadel pole leiba. Tema soovitus oli leiva asemel kooki süüa. See eeldanuks, et talupoegadel on mune ja võid, aga neil polnud isegi jahu. Munad olid hoopis revolutsionääridel, kes kuninga kukutasid ning ka kuningannal pea maha lõid. Õppetund on see, et tasub olla paremini informeeritud kui Marie Antoinette. Siis ei tule maailmapoliitika sündmused nagu lahingulaev selgest taevast. :)
1. Mässu anatoomia
Alustame vägivallast, sest vägivald müüb. :) Tõenäoliselt pole enamus lugejatest ühelgi mässul osalenud. Käesoleva loo autor on osalenud vaatlejana. Kui ise mässama ei pea, aitab see mõista paremini teiste tegevust. Teadlane vaatleb, insener korraldab, eks ole?
Mida harju keskmine eestlane tegelikult tahtis öelda, on et "võimaluse korral tuleks ilma vägivallata". See on põrgulikult oluline, ning põhjused seletab ilusti lahti Srdja Popovic oma raamatus "Blueprint for Revolution". Lihtsalt, ise keskklassi mugavusi nautides on kuradima kerge see lause ülbelt ja valesti öelda.
Niipea, kui üks meeleavaldus muutub vägivaldseks, kaotab ta enamuse oma toetajatest (nii meedias kui osalejate kujul). Rahulikul massimeeleavaldusel (näiteks Balti Ketis) saavad osaleda peaaegu kõik, vanad ja noored, ratastooli ja karkudega, lastega pered, jne. Rahulikust meeleavaldusest saab kergemini ühiskonda muutev jõud.
Meeleavalduse saab vägivaldseks muuta lihtsalt: enamasti piisab keelust ja politseist. Rahumeelseid meeleavaldajaid on küll laiali aetud, maha surutud, pekstud, gaasitatud, tankiga üle sõidetud, nende pihta tulistatud nii tömbi kui terava moonaga. Laiali ajamine on vägivald, mõned kaitsevad ennast. Rahumeelne revolutsioon on nagu ime - ta pole võimatu, aga nõuab ropult osavust ja õnne. Lihtsam võib olla hakata reformistiks ja kõpitseda veel püsivat riiki, kuni võimalus on.
Rahumeelne Maidan oleks maha surutud, rahumeelne Vabadussõda kaotatud, ning rahumeelne protest Taevase Rahu väljakul sellega ka lõppes. Oli tõeline ime, suur erand ja tuleviku edu vundament, et ENSV suutis rahumeelselt NSVL küljest eralduda... ning et Serbia sai lahti Milosevicist, mille juures eelmainitud raamatu autor natuke kaasa aitas.
Reeglina käib nii: teid on musttuhat ja te olete väga nördinud. Umbes 75% teist pole üldse mässulised, kohal on palju pensionäre, naised on samuti tänaval, kohal on lastega inimesi, keda ootab kodus pere. Siis tuleb märulipolitsei, karjub et minge laiali - aga teist on 20% töötud (nad on kurjad), 15% noored (nad ei tee kompromisse). Politsei ähvardab rünnata, lastega inimesed lahkuvad kiirustades, pensionärid ja naisterahvad hakkavad hoidma tahapoole. Meeleavaldus kaotab 70% oma osalejatest. Kui on ette teada, et nii läheb, jäävad nad tulemata - teie liikumine kaotab jõudu. Säärase tulemuse saavutamine on reeglina võimu huvides.
Järgmisena politsei ründab. Enamasti pole vastas seismas kogenud anarhistid, kes politsei nurjamist iga neljapäev unes näevad. Rahvas (isegi esirea jõulised töllud) ei suuda politseid tagasi hoida, kuna too kurdistab helirelva ja paukgranaatidega, laseb gaasikanistritega (keegi saab kanistriga näkku ja vajab kiirabi, mis teeb viha). Lendab kummikuule (kui politsei on pahas tujus, siis lendavad need näo kõrgusel). Ka sellest tekib viha. Siis politsei tuleb, laseb pipart ja peksab. Tavaline inimene pole harjunud sellega, et oma riik peksab. Vägivalla rakendamise käigus viha ei kahane.
Suurem kogus anarhiste (CNT-FAI Kataloonias 1936) lööks riiki selja tagant kubeme piirkonda ja mässust saaks revolutsioon. Ettevalmistamata inimene paraku saab riigilt klobida ja taandub. Nüüdseks on mõni ülemäära vihane. Politseid ei jätku kõikjale. Samal ajal, kui politsei tegeleb võimu taaskehtestamisega tsentraalsetes kohtades, valguvad vihaseks aetud protestijad tagasi kodu poole. Teel sinna ja seal toimub spontaanne rüüstamine, mis hävitab liikumise mainet.
Järgmisel päeval kehtestatakse kogunemiskeeld. See kehtib praktikas päikeseloojanguni, seejärel hakatakse seda rikkuma. Kuna rahumeelne massimeeleavaldus keskväljakul keelati, siis ainus viis oma hääl kuuldavaks teha on seadust rikkudes. Kui juba tuleb rikkuda seadust, siis mõni rikub rohkem, kui peaks. Tahate või mitte, mässu anatoomia on selline. (Revolutsioonide anatoomiat tutvustaks teinekord.)
2. Vägivaldsuse mõõtkavad
Kumb on vägivaldsem, kas protestijad või politsei? Oletame, et tegemist on miljonise linnaga ja 10% elanikest tulid tänavale. Kui meeleavaldajatest on 95% rahulikud, 4% loobivad politseid ja kähmlevad ning 1% rüüstab kohti, on nende hulgas vägivaldsete isikute protsent madalam, kui politsei ridades, kellest tegeleb ihupeksuga tõenäoliselt iga teine.
Protestijaid lihtsalt on palju. Saja tuhande inimese puhul tähendab see, et 95 000 on rahumeelsed, 4000 loobib politseid ja 1000 rüüstavad ning süütavad asju.
Et 100 000 meeleavaldajat oleks sama vägivaldsed, peaks neist 50 000 loopima asju politsei pihta, mis on antud kontekstis ulme - ühte politseinikku loobiks siis 10 inimest, kuna miljonises linnas on tõenäoliselt ca. 5000 politseinikku, ning 5000 mässaja mahasurumisega tulevad nad napilt ka toime.
Politseinikke ei jätku massiprotesti laiali ajamiseks, enamus protestijaid lahkub olukorra pingestudes vabast tahetest. Enamuses riikidest kompenseerib politsei oma ebapiisavust jõhkruse ning jõuga. Meeleavaldustega peaks tegelema teisiti, aga seda ei osata või soovita. Kuidas peaks, pole tänase artikli teema.
3. Mis on kaalul?
Nüüd kus vürtsikas eelroog tarbitud, tuleb võtta seda, mis toidab. Aga mis proteste toidab? Kust tuleb surve? Kas rassism on USA ühiskonnas tõsine surve? Kas politseivägivald on statistiliselt oluline? On see oluline surmapõhjus? On see jäämäe tipp? Kas neil pole mitte meritokraatia, kus ka must mees võib presidendiks saada? Vaatame kõiki neid küsimusi ja püüame leida vastuse, lihtsamad kõigepealt.
3.A. Kas must mees võib presidendiks saada?
Jah. Tõsi küll, praeguse presidendi kõrval oli tegemist geeniusega. Et must mees presidendiks saaks, peab järelikult taibukas mees olema. Valge mehe puhul pole antud nõuet veel rakendada suudetud. Naiste osas... presidentide rida on pikk ja neid pole hetkel isegi järjekorras. Ilmselt on vara järeldama hakata, kui alternatiivse taustaga presidentide valimi suurus on 1.
3.B. Kas USA on meritokraatia?
Ei. Artikkel "These Five Facts Reveal the Current Crisis in Black Homeownership" tutvustab, et isegi must ülikooli lõpetanu omab vähem tõenäoliselt oma kodu, kui valge keskkoolist välja kukkunu. Koduomanike tase erineb mustade ja valgete vahel 30 protsendipunkti (73% vs. 43%), millest 13% saab seletada mõõdetavate (mitte tingimata õiglaste) teguritega ning 17% on lihtsalt seletamatu.
Anarhistlikust vaatenurgast paistavad vihjed, et USA on tsementeerunud klassivahedega ühiskond. Riigi rajamisest saati pole ühtegi korda (isegi kodusõja ajal) tõsiselt vajutatud "reset" nuppu, seda punast nuppu, mis klassivahed hetkeks nullib. Igapäevane elu klassivahesid USA pinnal ei nulli, kuna tervishoid on tasuline, haridus on tasuline, tööjõud on kaitsetu, omand aga tugevalt kaitstud ja sotsialism on sõimusõna. Koduomanike suhtarvude vahe mustade ja valgete vahel on 1960-ndate lõpust koguni laienenud.
Ülalmainitud artiklist saate ka lugeda, et isegi laenude kättesaadavus pole päritolu lõikes võrdne. Kui sulle isegi ei laenata normaalse hinnaga ajutiselt raha, õpi ennast või doktoriks välja, siis sul on tugev klaaslagi peakohal ning meritokraatiast on asi kaugel.
3.C. Kas politseivägivald on statistiliselt oluline risk elule?
Valdavalt mitte - kindasti mitte naiste seas, samuti mitte kõigis vanusegruppides. Politseinikke ei jätku, ning retside osakaal nende hulgas pole niivõrd suur, et väga palju mõrvata. Artikkel "Risk of being killed by police use of force in the United States by age, race–ethnicity, and sex" kubiseb informatiivsetest arvudest ja tutvustab kõike detailselt. Selgub, et risk sattuda politsei tapetuks (tasub meeles pidada, et kolki saab rohkem) erineb tugevalt soo ja päritolu lõikes ning on oluline surmapõhjus noorte mustanahaliste meeste jaoks (kohal nr. 7 pärast eraisikute ründeid, õnnetusi, suitsiidi, südamehaigusi, HIV-i ja vähki):
"Elu jooksul politsei poolt tapetud saamise risk on meestel keskmiselt 1 / 2000 ja naistel 1 / 33 000. Risk on kõrgeim vanusegrupis 20-35 eluaastat. Noorte mittevalge nahaga meeste seas on politsei poolt tapmine üks levinud surmapõhjuseid." (Märkus: musta mehe risk elu jooksul politsei käe läbi hukkuda on 1 / 1000.)
3.D. Kas politsei kohtleb inimesi ebavõrdselt?
Jah. "Mustana autoga sõitmise" fenomen on seal täiesti reaalne ja võib oluliselt moonutada kuritegevuse statistikat, sest kuritegude juhusliku avastamise määrad sõltuvad kontrollimise määradest. Üks on selge: kui oled midagi valesti tegemas, tasub ajutiselt olla aasiapärase välimusega naisterahvas - kui ei kontrollita, ei jää ka vahele. Isegi kui jääd, pääseb kergemalt.
Näiteks tutvustab artikkel "Institutional Racism Is Our Way of Life" liikluse kontrollimise statistikat maanteel.
"Näiteks moodustavad mustanahalised New Jersey Turnpike'il 15% autojuhtidest, kuid 40% peatamistest ja 73% arreteerimistest - kuigi liiklust rikuvad nad täpselt sama tihedusega, kui valged. New Yorki politsei aga peatab ja otsib läbi mustanahalisi ja latiinosid 3..4 korda tõenäolisemalt, kui valgeid." Kui ikka luubiga otsida, küllap ka leiab. Meenuvad kardinal Richelieu kuulsad sõnad:
"Anna mulle kuus lauset, mille on kirjutanud kõige ausama mehe käsi ja ma leian sealt põhjuse tema poomiseks." Paraku läheb ebavõrdselt isegi poomise rindel: kui musta nahavärviga isik tapab valge nahavärviga isiku, saab ta 2 x tõenäolisemalt kohtust surmaotsuse, kui vastupidise tegelaste valiku korral. Ja mitte ainult poomises: "värvilise" nimega töötaotlus saab vähem vastuseid, isegi kui värv on vaid tint paberil.
3.E. Kas kohtusüsteem on normis?
Paraku pole. Isegi põgus pilk Wikipediasse kinnitab, et USA on vangis istuvate elanike suhtarvu poolest maailma konkurentsitu liider.
Katkine karistusõiguse süsteem võimendab rassismi probleemi, kuna mustad satuvad selle masinavärgi vahele suurema tõenäosusega, kui valged.
3.F. On see jäämäe tipp?
Jah, see on jäämäe tipp. Mägi ise tuleb nähtavale tervishoiu statistikat uurides. Isikute oodatav eluiga USA pinnal erineb palju sõltuvalt sissetulekust. Kapitalismi nähtamatu käsi mitte ainult ei anna molli, vaid lausa tapab - ajaloolistel põhjustel jäävad lihtsalt käe ette rohkem mustad. Uuring "The Association Between Income and Life Expectancy in the United States, 2001–2014" jutustab:
Valim koosnes 1 408 287 218 isikuaastast (mediaanvanus 53 aastat, leibkonna mediaantulu töötajatel $61 175 aastas [keskmine $97 725 aastas]). Vanusegrupis 40..76 toimus 4 114 380 surma meeste hulgas (suremus 596.3 / 100 000) ning 2 694 808 surma naiste seas (suremus 375.1 / 100 000). Analüüs andis 4 vastust.
- Kõrgem sissetulek on seotud kõrgema elukestvusega kogu tulude skaala ulatuses. Rikkaima 1% ja vaeseima 1% elukestvuste vahe oli 14.6 aastat (95% kindlusega, vahemik 14.4 .. 14.8 aastat) meeste seas ning 10.1 aastat (95% kindlusega, vahemik 9.9 .. 10.3 aastat) naiste seas.
- Elukestvuse ebavõrdsus kasvas ajaga. Vahemikus 2001..2014 tõusis oodatav elukestvus 5% rikkamate meeste jaoks 2.34 aastat ning 5% rikkamate naiste jaoks 2.91 aastat, aga 5% vaesemate jaoks vaid 0.32 aastat meestele ning 0.04 aastat naistele (P < 0.001 mõlema soo osas).
- Elukestvus varieerub oluliselt kohalike piirkondade vahel. Madalaima tulukvartiili isikute elukestvus varieerus ca. 4..5 aastat piirkonniti.
- Geograafilised elukestvuse erinevused madalaimas tulukvartiilis korreleerusid muuseas suitsetamisega (r = −0.69, P < .001), aga ei sõltunud ligipääsust tervishoiule, tööturu tingimustest ega tulust. Elukestvus madala tuluga isikute seas korreleerus sisserännanute osakaaluga piirkonna elanikest (r = 0.72, P < .001), kõrghariduse saavutanute osakaaluga piirkonna elanikest (r = 0.42, P < .001) ning kohaliku omavalitsuse kulutustega (r = 0.57, P < .001).
3.G. Pole meie mure, meil pole elevanti toas!
On ikka elevant toas. Soome arstide ajakiri Lääkärilehti tutvustab sissetulekust sõltuvat elukestvuse erinevust Soomes. Suurima sissetulekuga naiste oodatud eluiga Soomes oli 86 aastat, madalaima puhul 82 (vahe 4 aastat USAs mõõdetud 10 vastu), meeste puhul olid vastavad arvud 79 ja 69 (vahe 10 aastat USAs mõõdetud 14 vastu).
Kui isegi arenenud heaoluühiskonnas teisel pool lahte on elevant toas, on ta ka meie toas. Me võime isegi politseiniku silmis sama värvi olla, politseimõrvad võivad olla siin haruldane asi, aga võrdsed me kindlasti pole. Ei võimaluste ega vahendite poolest - ainult õigused paberil on võrdsed. Nende kasutamine? Oh ei. Rikkale inimesle on isegi koroonapandeemia võimaluste allikas, vaesele vaid koorem.
Tegelikult me kõik teame, mis aitaks: s-tähega sõimusõna. Küsimus on ainult selles, kuidas sellega vara alustada (kui veel peenhäälestus aitab) ning järjekindel olla.