Maailmavaate anonüümsus on vajalik 2021-01-22 turvalisus, anonüümsus, poliitilised vaated
Mõnede anonüümsete embleem
Allikas/autor: anonüümne
Litsents: kes seda enam mäletab
Koalitsiooniläbirääkimiste käigus lipsas kellegi suust ütlus, et poliitilised MTÜ-d peaks avaldama oma annetuste andmed. Mitte suur-annetajate andmed, mitte suurte annetuste andmed, vaid lihtsalt andmed. Prügikala nagu meie - mürtsuga kastis letile.
Teemal on nüüdseks arutelu tekkinud. Sihtasutuse Liberaalne Kodanik liige Alari Rammo kirjutas loo "Miks ma ei taha teada, kes SAPTK-i rahastab?" ja lugu refereeris ka ERR. Kuna olen näinud muret tekitavalt palju inimeste siiraid arvamusi, et "õige hõlma ei hakka keegi", tutvustaksin nüüd oma vaatenurka, mis põhineb 14 aastat anarhistina "töötamise" kogemusel:
1. Õige hõlma hakatakse
Elasid kord Eestis noored anarhistid. Nad tegid poliitilise liikumise. Mõned neist olid ettevaatlikud - olles kas väikest viisi pätid, kursis infoturbega või näinud autoritaarset riiki, lugenud oldi ka totalitaarsete maade kohta. Meie, pahad anarhistid, jäime nimetuks.
Meie kolleegid, head anarhistid, olid moodsamad: julged, avameelsed, optimistlikud. Nad nõustusid esinema meedias nimega, registreerisid meeleavaldusi nagu nõuti. Nende hõlma hakati kinni - õigete hõlma hakatakse ikka, sest õiged ei mõista end ennetavalt kaitsta.
Nende nimed ringlesid natsifoorumites, mida meie, pahad anarhistid igaks juhuks lehitsesime. Nende meeleavaldustele saabus kapo piltnik, neid kutsus kapo kohvile. Kellegi ülikooli helistas kapo, tööandjaga vestles kapo, alaealiste puhul helistas ka vanematele. Teadsin isiklikult üht inimest, kel olid väitekiri ja praktika koht tähtsa teenusega seotud ettevõttes küsimärgi all kapo tõttu.
Pahadele anarhistidele, kes hoidsid privaatsust, kapo helistada ei saanud. Meie nimed on ta vast aastatega omandanud, aimab meie valgustkartvaid tegusid mingil määral, aga tookord jäime terveks.
2. Riigid muutuvad, isikuandmed ei kao
Andmed, mis täna teenivad läbipaistvust, võivad homme viia inimese vangi. Inimesed on liiga heausklikud, kui loodavad et Eesti riik ja tema leebe ühiskondlik kord kestavad igavesti, või vähemalt oma elupäevade lõpuni. Riik võib kukkuda paljudel põhjustel, muutuda enamatel - kui põhjuseid suudetaks ette näha, siis riigid ei kukuks. Paraku nad kukuvad.
"Eesmised emigratsiooni lähevad, keskmised kongi pannakse, tundmatud tagasi tulevad."
Siis, kui sitt päriselt tiivikusse satub, võib riik muutuda tundmatuseni mõne aastaga. Vaatame näiteks Hong Kongi. Aastast 2014 otse tänapäeva tulles ei tunneks inimene ühiskonda enam ära, ega tunneks end turvaliselt. Kui nende ridade lugeja oleks osalenud Hong Kongi demokraatiameelsetes protestides, hindaks ta anonüümsust. Ta ilmselt kustutaks vanad sotsiaalmeedia kontod, vahetaks telefoni, väldiks mandrile reisimist, hangiks võimalusel UK passi ja läheks välismaale.
Neid sammusid astuvad praegu tuhanded inimesed informeeritud mure tõttu oma tuleviku pärast. Rahakotti ununenud vale kleeps võib tähendada süüdistuste fabritseerimist ja vahi alla võtmist juhuslikul kokkupuutel politseiga.
3. Autoritaarsus pole haruldane oht
Autoritaarsus ja repressioonid on küllalt levinud. Ajalehe "Apple Daily" omanik Jimmy Lai istub samavõrd kindlalt vangis kui Venemaa opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõi või Valgevene presidendikandidaat Sergei Tsihanovski. Kriitikat maha suruvad võimud on inimkonna ajaloos levinud nähtus. Opositsiooniliste vaadetega inimesi on vanglas aega veetnud läbi aegade ja arvukalt.
Neid on kaitsnud ennekõike salatsemine ja maalt lahkumine. Lendlehed on trükitud põranda all, ajalehti on ilmunud põranda alt, liikumiste liidrid on pidanud pakku minema välismaale... Sergei Tsihanovski abikaasa Svetlana Tsihanovskaja elab välismaal, Garri Kasparov elab välismaal, Ted Hui põgenes Hong Kongist Taani poliitikute abiga UK suunas.
Eesti põhiseaduse autorid teadsid samuti, et autoritaarsus pole haruldane oht. Seetõttu nad kirjutasid meile ühe lühikese memo, mille ENSV rahvas heaks kiitis. See memo ütleb nii:
"§ 42. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta."
Võin teile avaldada mureliku saladuse: seda paragrahvi meil rikutakse ikka omajagu. Mugavusest, lohakusest, kartusest mingi ohu ees... tagajärjed pole veel tunda andnud, aga poleks tark suunata kedagi seda rohkem rikkuma. On äärmiselt tõenäoline, et kui küsimus kohtus maandub, leiab praegust põhiseadust tõlgendav kohus, et sedasi ei tohi.
Kui keegi soovib veenduda, et välisrahaga ei tehta poliitikas kampaaniat, siis tuleb kirjutada reeglid teistmoodi. Kohaliku eraisiku anonüümsus peab tagatud olema ka siis, kui suurt kala püüda soovitakse.