Pensionireform, me võlakriisi tume päästeingel? 2020-01-23 pension, säästmine, kohtutäiturid
29. jaanuaril hääletab Riigikogu pensionireformi üle. Mitu miljardit raha on pannil, 17 aastat kestnud mäng kulmineerub. Indrek Neivelt ütleb sajandat korda, et süsteem on enamusel aastaist kahju toonud, et teise sambaga liitumata jäänute pension tuleb suurem, ning valem, millega liitunute summaarset kogupensioni kahjust säästetakse, ei kohtle inimesi õiglaselt. Süsteem on halb nii liitunuile kui liitumata jäänutele. Neivelt, kes on pensionireformi kommenteerinud masinliku järjepidevusega juba paar aastat, väärib medalit visaduse eest. Tsiteerime siinkohal ta nukravõitu hinnet mööduvale ajastule:
See ei olnud omal ajal hea otsus. Seda tuleks ausalt tunnistada. Ma tean, et seda reformi sajandivahetusel tehes olid kõigil head kavatsused, aga kahjuks läks teisiti. Nüüd pensionireformi tehes peaks selle ausalt välja ütlema ja vabandama."
Neoonvärvi markerid saab seekord auhinnaks õiguskantsler Ülle Madise, tänu kellele ei sünni otsus vaikides, vaid ülesköetud poliitikute hüüdlemisega. Nimelt küsis Eesti peajurist avalikult, kas eelnõuga on õiguslikult kõik korras - ja tõi välja kolm-neli oletust asjade kohta, mis võivad seaduse sirgelt teelt käänulisele kohtuteele viia.
Miskipärast võtsid Seeder ja vanem Helme seda rünnakuna oma "isiku ja elu vastu", ning asusid pikalt mõtlemata vastu plõksima, süüdistades Madiset poliitilises kaldes. Paraku on miljardeid liigutades tõesti vaja natuke ette mõelda. Ainult hoolsus aitab vältida seda kisa, mis puhkeb, kui pensionireform Riigikohtus aia vahele kinni jääb.
Kas eluks ajaks sõlmitud lepinguid muutev seadus pole õigustatud ootuse rikkumine? Kas riik tohib muuta minevikus kehtinut ja heas usus tehtut? 1990-ndatel Omandireformi tehes võttis Eesti riik seisukoha, et tema tookord tohtis. Kas tohib ka seekord?
Teine küsimus on, kuidas korraldada väljumine II sambast, nii et tulemuseks on võrdsus seaduse ees? Pensionireformi autorid on pakkunud, et inimesele makstakse välja kogutud 2% ja riigi lisatud 4%, mis pärineb sama inimese sotsiaalmaksu maksetest I sambasse.
Ülle Madise küsimus on põhjendatud - sedasi tekib kaks elanike klassi, kellest üks saab vabaks kasutuseks osa minevikus makstud sotsiaalmaksust, aga teine mitte. Sellel on ka hind - esimese grupi riigipension tuleb puudulik, teisel tavapärane. Indrek Neivelti arvutused näitavad, et pensionisüsteem pehmendab tehislikult esimese grupi kaotust. Kas pehmendamine on põhjendatud, kui neile raha tagasi makstakse? Tegemist on potentsiaalse õigusliku sasipuntraga.
Vastu pükse saadud on nii või teisiti, Eesti pensionisambad on toonud vähe kasu. Eesti majanduses ringelda võinud miljardid on puhanud välismaal aastaid, ning majandus on selle võrra väiksem. Ent kuidas korraldada pükste pesu pärast pikka liugu? Kas on õige luua isikute klass, kes saavad 2020-ndatel kiire rahasüsti, ent nende tulevases riigipensionis kajastub 17-aastane sotsiaalmaksu alalaekumine? Alternatiiv oleks maksta välja 2% ning kanda II sambast lahkujate 4% tagasi sinna, kust ta tuli - nende sotsiaalmaksu fondi.
Oleme püüdnud konsulteerida antud küsimuses oma esindatava seltskonnaga, aga anarhistide seas on maruvähe pensionäre ja arvamused on väga üldised: "antagu vabadus valida, ilma uut ebaõiglust loomata". Juurde lisame veel ühe soovi: tehtagu see tegu ilma šokiteraapiata, ilma ühegi fondi maksejõuetuse, hinnatõusu ega suure kõrvalmõjuta.
Kaaluka sündmuse muudab elevamaks ka see, et opositsiooni ettepanekuid on kogunenud üle tuhande. Jüri Ratas korraldab neist läbi murdmiseks omale ise umbusaldushääletuse, Kaja Kallas võib seekord pealt vaadata ja küpsist süüa. Perestroika toimetuses pole ühelgi inimesel aga II samba säästusid, kuna ükski meist ei uskunud omal ajal riigi lubadusse, et asi hakkab hästi minema.
Eesti võlakriisi tume päästeingel?
Mis saab pärast? Kuidas inimesed vaba raha kasutavad? Investeerida on raske, võlgu jääda kerge. Piisab pakilisest murest ja rumalast otsusest... Eestis on klass inimesi, kellele pensionireform on nagu laevalt visatud päästeparv. Hiljuti tutvustas võlanõustaja Ülle Schmidt ERR-is, et Eestis on 120 000 inimest kohtutäiturite käes - iga kümnes. Esimene kord, kui lugesin, ma lihsalt ei uskunud. Läksin kinnitust otsima õiguskantsleri büroo toimetistest ja leidsin kinnituse, mis on veel pessimistlikum:
Miljard eurot võlgu, iga kümnes isik täitemenetluses? Püüdsin leida põhjust sotsioloogidelt ja netist, tekkis mulje, et peamiselt on tegu 2008. aasta majanduskriisi taagaga, mida on süvendanud kiirlaenufirmade piiramatu tegevus finantshariduseta elanike seas. Tuld on üles puhunud ka muistne Eesti komme jätta elatised tasumata ja riigi hiljuti tekkinud viitsimus probleemiga tegeleda.
Ärme siiski kõhkle, viskame selle parve üle parda. Osa inimesi suudavad end tulevikupensioni arvelt oleviku laenulõksust päästa. Kui keegi soovib võtta välja oma II samba säästud, et tasuda kõrge intressiga laen või pääseda täitemenetlusest, siis see on õige tegu.
Kui aga täitemenetlus on kasvanud lumelaviiniks, mida ei peataks ka pensionisäästud, siis soovitan: ärge võtke välja, vaid tehke pankrott. Esimesest sambast kohtutäitur võtta ei saa.