Lõpuks ometi on esikaaned täis uudist, mis päriselt mõjutab asju – UK elanikud hääletasid EL-ist lahkumise poolt. Paraku napilt ja kaugeltki mitte üksmeelselt. Veel iroonilisem on, at hääletajate ealise dünaamika järgi on tegu mööduva eelistusega:
http://qz.com/700989/how-brits-of-all-shapes-and-sizes-say-they-will-vote-in-the-eu-referendum/
Seega on põhjust karta, et kui keegi tulevikus kirjutab õpikut “Kuidas tõmblemisega kahju teha”, siis UK hiljutine referendum läheb esimesse peatükki.
Olemuselt on kõik õige – toimus kollektiivne otsustamine demokraatlikel alustel. Riigid peavadki saama liituda ja lahkuda, ühineda ning jaguneda. Keegi peale anarhistide enamusdemokraatia üle nina ei kirtsuta. Kahjuks on aga tegelikkus nii keeruline.
Järgneb:
– Venitamine sügiseni ja mitteformaalsed läbirääkimised, enne kui üldse Lissaboni leppe artiklit 50
kasutatakse (samal ajal on paljude riigilaadsete toodete aparaadid hõivatud 80 000 lehekülje lepingute
lappamisega).
– Kampaania uuesti käivitamine Šotimaa lahkumiseks UK-st, et taotleda EL liikmelisust, kuna paraku jäi
Šotimaa eelmisel suvel UK liikmeks suuresti selleks, et mitte EL-ist välja variseda.
– Põhja-Iirimaa opositsiooni katse teha sama ja saada Põhja-Iirimaad liituma Iiri Vabariigiga. Palun ärge
küsige, kuidas seekord läheb. Loodame, et uuesti vägivaldseks ei lähe. Palun saatke neile ennetavalt
laevatäis palderjani tablette.
– Järjest rohkem Väike-Britannia moodi maa lahti rääkimine (2 aastat aega) ja reaalne lahti harutamine
(pakuks teised 2 aastat) EL süsteemist.
* Ümber programmeerida tuleb tollisüsteem, osa maksusüsteemist, osa piirikontrollist, dokumentide
tunnustamine, ettevõtete ja filiaalide välismaal toimetamise reeglid.
* Välja tuleb mõelda, mis saab kohtusüsteemiga. Kas näiteks Euroopa Kohtu otsuseid tuleb jätkuvalt
pretsedendiks pidada või ära unustada?
* Välja tuleb mõelda liikumisvabadust kasutanud ja UK-st EL-i või EL-ist UK-sse kolinud kodanike juriidiline
tulevik.
* Väga mitmete rahvusvahelist koostööd vajavate asutuste koostöö tuleb uuesti läbi rääkida.
Kokkuvõttes, palju vana paberit läheb prügikasti, asemele kirjutatakse uued paberid, mis algul teadagi kirjutatakse valesti – aga kirjutama peab. Palju hammasrattaid tuleb liikuma panna. Selleks läheb palju õli. Palju inimesi jääb kättpidi vahele, aga nii on elu.
Üldiselt, parlamendisaadikutel, juristidel ja advokaatidel, bürokraatidel ja jupijumalatel, analüütikutel, administraatoritel ja programeerijatel, raamatupidajatel ja konsultantidel tulevad kindlasti talgud. Asju on vaja korraldada, ja uue korralduse järgi uuesti automatiseerida. Et poliitikud midagi kahe aastaga kokku lepivad, ei tähenda, et seda päriselus ellu saab viia. Pudru rakendamist kontrollival mendil tuleb garanteeritult suur küsimärk pea kohale (aga noh, mendil tuleb see alati, valgustatud menti leida ongi nagu ükssarvikul sõitvat pandakaru otsida).
– Tuleb hakata sõlmima uusi kaubandusleppeid maadega, millega neid eraldi polnud, vaid toetuti EL-i kaudu tehtud lepetele. Mõnede maadega samadel tingimustel diili enam ei saa. UK ei ole muutunud maailmas relevantsemaks, Hiina näiteks on. Soodukas on vahepeal lõppenud.
– See kõik ei tapa kedagi ära (peale selle, et melu tõttu vaimse stabiilsuse kaotanud nats võib kellegi ära tappa). See on lihtsalt üsna tohutu purgitäis peavalu.
– Ja selleks ajaks, kui sellega valmis saadakse, moodustab UK rahvastiku enamuse põlvkond, kes hääletas jäämise poolt (“jääme” hääletasid vanusegrupis 18-24: 75%, 25-49: 56%, 50-64: 44%, 65+: 39%). Siis... ma ei tea. Kui EL jätkuvalt alles on, tehakse vast uus referendum. Seal hääletatakse üsna kindlalt liitumise kasuks... ainult EU-liitumiste sooduskampaania on kah lõppenud. Kui varajase EU liikmena oli UK ligi kolmandik kogu pundist, ning sai küsida omale Väga Omad Reeglid (TM)... siis laiendatud rändtsirkuse kirjus pundis on UK vaid kümnendik, ja väga palju kaubelda ei saa. Oletades, et see diili ära ei riku, peab kogu rändtsirkus asjale dobroo andma. Šotimaa ilmselt paneb veto.
Ei, tegelikult vast ei pane... aga siis tulevad uued talgud. Tõsiselt, oeh. Kümneks-viieteistkümneks aastaks on sagimine garanteeritud. Ja mille nimel?
Aga, kaks asja on kindlasti siin head:
– See juurutab sügavamalt otsedemokraatia praktikat. Isegi kui enamus vähemused endaga välja või sisse kaasa lohistab.
– See loob pretsedendi päris riigi viisaka lahkumise kohta EU-st, mis on Hea Asi (TM), sest liitusid, kust lahkumise protseduur pole teada, pole taibukas ehitada. Tänaseni pole aga protseduur teada, sest ainuke EU-st lahkunu on Gröönimaa autonoomne territoorium (mis ostab riigiteenust Taanilt).
Aga mis siis ikka.... õnneks keskmine eraisik ei pea vastu uusi seadusi pead pooleks murdma. Tema saab lihtsalt pealt vaadates sügavalt ohata ja rahakotti kah pilgu heita. Ja iirlased peavad mingi jämeda trossi leidma, millega saar Prantsusmaa ranniku ligi vedada. ;P