The Guardian ja news.com.au jutustavad täna muuseas sellest, kuidas UK rikkaim inimene ja tuntud Brexiti-toetaja, hiljuti rüütliks löödud Sir Jim Ratcliffe on otsustanud UK tolmu jalgadelt pühkida ning Monacosse kolida. PriceWaterhouseCoopers'ilt tellitud maksude optimeerimise plaan säästab mehele 0.4 kuni 4 miljardit naela, millest UK maksuamet suu puhtaks võib pühkida.
Ülirikaste ja nende firmade suhteid riikidega iseloomustab ka külalise vastuvõtmise pool. Nimelt on Ratcliffe'ile kuuluv naftatoodete firma Ineos saanud erinevatelt EL riikidelt toetusi ja maksusoodustusi, mille hulgas paistab silma Saksamaa kuni 174 miljonit. Belgialt pakutud 1.9 miljonit on selle kõrval mõistlik ja Prantsusmaa antud tühised 0.26 miljonit juba koonerdamine.
Meie kui anarhistide jaoks joonistub välja pilt: kui väikeettevõtted reeglina tasuvad makse seadusega sätestatud määral, siis suurettevõtted saavad oma turujõu tõttu riikide erikohtlemist nautida. Amazon ei maksa normaalselt makse, Google ei tee seda, Microsoft samuti ei tee. Piisava suurusega kapitali kogumile on võimuga kauplemine loomuomane viis.
Globaalsel firmal (või väga jõukal isikul) on võimalik shopata omale sobivat riiki ja selle leidmisel vältida suurtelt summadelt maksude tasumist. Tõsiasi, et vähegi suurepoolne omand ei kasva valdavalt isikliku, vaid teiste töö läbi (või pelgalt kapitaliga õigel ajal õiges kohas olemise teel) oli teada juba 19. sajandil, kui Proudhon kirjutas, et "omand on vargus".
Päriselt ta vargus pole, aga tulemus on halvem. Maksustamata saadav väga suur tulu ja (erinevalt inimestest) väga vabalt maid vahetav omand on ebavõrduse allikad. Selle ebavõrdsuse, millelt saab edukalt tähelapanu kõrvale juhtida (ja millelt praktikas mõnigi majanduslikult parempoolne jõud juhib tähelepanu kõrvale) kirjeldades maailma läbi rahvus-vastuolude prisma, et keegi ometi klassi-vastuolusid liiga kaua ei põrnitseks.
Meie põrnitseme klassivastuolusid üsna sageli - ja karu on suurem kui aju. Ei mahu pähe, miks inimesed ennast sajandeid samade asjadega lollitada lasevad.
Globaalset ettevõtte ja eraisiku tulumaksumiinimumi kehtestada poleks lihtne, vaid ränkraske diplomaatiline ülesanne. Kindlasti ei paku meie, et seda õnnestuks teha viie aastaga. Siiski, põhimõtteliselt seda saaks teha. Just nagu EL liikmesriigid on kokku leppinud, et lõputu sügavuseni teineteise jalgealust ei õõnestata (võtame kasvõi käibemaksu ja aktsiiside miinimum-määrad) võib seda poliitilise tahte korral teha laiem blokk riike.
Riigid saavad teineteisega konkureerimise ja inimkonna seeläbi ohtu seadmise asemel teha koostööd. Kui sellega alustavad valdavalt oma elanike kontrollitud (ja mitte oma elanikke kontrollivad) riigid, ja hiljem liituvad terveks saamise järjekorras ülejäänud, on võimalik rajada visam ja ausam maailmakord.
Probleem on selles, et inimesed ei pea seda võimalikuks, või kui peavad, siis ei pea seda prioriteediks, või ei suuda mõjutada oma esindajaid asjaga tegelema. Puid nähakse, aga mets on hoomamatu suurus.
Kui inimesed soovivad, et maailm ei läheks katki, tuleb nõuda oma esindajailt, et globalseid probleeme reguleeritaks globaalse poliitikaga. Planeet tarasid täis ehitada ja üle tara teistele klähvida ei ole eriti perspektiivne metoodika - ning on vesi vastandumise veskile, mis eriti maitsvat jahu ei tooda. Ebaõnnestumiseks pole aega lõputult.