Wired toob meieni arutelu sellest, kas ÜRO poolt rahvastiku prognoosimiseks pruugitavad mudelid on adekvaatsed. Lühidalt öeldes väidavad Kanada ajakirjanik John Ibbitson ja politoloog Darrell Bricker, et mudelid, mis ei arvesta naiste haridustaset, annavad valesid prognoose - sedavõrd valesid, et küsimus võib olla, kas aastaks 2100 on planeedil 9 või 11 miljardit elanikku.
Rahvastiku teemalise raamatu autorid püstitavad lennuka väite, et peaaegu igal pool maailmas on naiste haridustase tõusnud, laste ellujäämus kasvanud ning tulemusena järsult langenud planeeritav perekonna suurus.
Oma väite toetamiseks küsitlesid nad naisterahvaid 26-l erineval maal ja uurisid, kui mitut last soovitakse oma perekonnas keskmiselt. Vastus oli peaaegu eranditult kahe ringis.
Samuti toovad autorid näitena Filipiinide statistika. Maal, kus poliitiline kliima on pigem minemas torust alla, on sellest hoolimata rahvastiku kasvukiirus ajavahemikus 2003-2018 langenud 3.7% pealt 2.7% peale. Sama palju langes USA rahvastiku kasvukiirus perioodil 1800-1950. Muutus tänapäeva maailmas on palju kiirem.
Kui minna tänapäeval Keeniasse, siis naiste põhihariduse omandamise tase on meestega võrdne. Lõpueksamid teeb ära praktiliselt võrdne arv poisse ja tüdrukuid. Kas eelneva taustal on adekvaatne prognoosida ülejäänud sajandiks Aafrika maapiirkondade vaesust, on lahtine küsimus.
Raamatu autorid seda prognoosida ei näi soovivat, ja see on julgustav. Perestroika märgib siiski, et tegur, millega autorid tingimata ei arvesta, on võimalus elada destabiliseeritud maailmas, kus riigid vaenutsevad ja kliima tõrgub. Kas inimkond suudab juhtida end alles jäämise rajale, sõltub suuresti tänaste inimeste tegudest ja valikutest.