Tristan Bridges-i artikli "Why People Are So Averse To Facts?" originaal ilmus väljaandes "Sociological Images" 27. veebruaril 2017. Käesolev on selle nahhaalne tõlge.
Viimasel ajal on pealkirjades koha leidnud väitlus kõikvõimalikku sorti faktide üle, ajal mil kasvõi näiteks Trumpi administratsioon jätkab avalduste, raportite ja poliitikatega etteastumist, mis teadaolevaid tõsiasju arvesse ei võta.
Ükskõik, kas jututeemaks on ametisse vannutamise vaadanute arv, ilmselgelt väärad ja hirmutavad ebatäpsused transsooliste inimeste WC-kasutusest, või hoopis väited kuritegevuse tasemest USAs, hiljuti tundub, et faktid ei loe, suva neist. Ebatäpsused ja desinformatsioon jätkuvad hoolimata ausatest katsetest neid parandada. See on väsitav. Aga miks see toimub?
Mõned ebatäpsused on vägagi säärased, et neid peaks kerge ümber lükata olema. Andmed lihtsalt ei toeta neid avaldusi. Kaalutleme näiteks graafikuid, mis jäädvustavad isiku- ja varavastaste kuritegude taset USAs viimase 25 aasta jooksul (mõõdetuna Õigusstatistika Büroo [Bureau of Justice Statistics]) poolt.
Üldine trend on väljaspool mingit vaidlust. Kuritegevus on 25 aasta vältel kestvalt langenud. Graafik näitab 1993. aastal 79.8 vägivaldse kuriteo ohvriks langemist 1000 inimese kohta aastas, ning aastal 2015 näitab sama graafik 18.6 juhtumit 1000 inimest kohta aastas.
Nüüd aga võrrelgem kuritegevuse taset avalikkuse muljega kuritegevuse tasemest, kogujaks Gallup. Aastast 1989 (jah 84%) aastani 1998 (jah 50%) arvas enamus inimesi, et kuritegevus tõuseb. Aastatel 1998...2001 arvasid enamus inimesi napilt, et kuritegevus langeb. Sellest ajast kuni tänapäevani arvavad nad taas, et kuritegevus on tõusmas, ning kuritegevus ise muidugi langeb.
Kugi kuritegevus objektiivses maailmas läheb selgelt allapoole, tunnetab enamus USA avalikkust, nagu kuritegevus tõuseks iga aasta. Kui see tegelikult langeb, siis miks inimesed nii arvavad? See ei vasta ju tõele.
Põhjuseid on toimuvale mitu. Kuid üks põhjus, miks arvan et “alternatiivsete faktide tööstus” niivõrd tõhus on olnud, on efekt mida sotsioloogias tuntakse “tagasilöögi efektina” (backfire effect).
Üldise reeglina ei muuda desinformeeritud isikud oma arvamust isegi siis, kui neile esitletakse nende arvamusele vastanduvaid fakte. Kuid veelgi enam: inimesed säärases olukorras kinnistuvad veelgi enam oma eksiarvamuse külge. Faktiline teave “annab tagasilöögi”.
Kui inimesed sinuga ei nõustu, viitab sotsioloogia kogemus, et pelgalt oma arvamuse faktide abil toetamine ei tarvitse su eesmärke saavutada, vaid võib oponenti sind hoopis vähem uskuma kallutada. Teisisõnu, desinformatsiooni vastu võitlemine faktidega on nagu põleva õli kustutamine veega – tundub, nagu võiks töötada, aga tegelikult teeb asjad halvemaks.
Et efekti mõju täpsemalt uurida, korraldasid Brendan Nyhan ja Jason Reifler (aastal 2010) katsete seeria. Nad lasid osalejate gruppidel lugeda ajaleheartikleid mis sisaldasid poliitikute avaldusi, toetamas mõnd ülelevinud desinformatsioonilist väidet. Osad osalejad lugesid artikleid, mis sisaldasid korrektiivset infot kohe pärast poliitiku suu läbi edastatud desinformatsiooni, teised aga lugesid artiklite versioone, kus mistahes korrektiivset teavet polnud.
Pärast küsiti osalejatelt seeria küsimusi artikli kohta, ning nende isiklike arvamuste kohta selle teemal.
Nyhan ja Reifler leidsid, et see, kuidas inimesed reageerisid faktivigade korrektiividele artiklis, sõltus süstemaatiliselt sellest, kuivõrd ideoloogiliselt pühendunud nad juba faktidega toetatud teemale olid. Nende hulgas, kes desinformatsiooni eelnevalt uskusid, ei põhjustanud täiendav informatsioon ega uskumust vaidlustavad faktid arvamuse muutust – vastupidiselt toimus ideoloogiliasse kinnituvate eksiarvamuste tugevnemine.
Tegemist on sotsioloogilise teemaga, mis vajab, et temaga tegeldaks. Kuidas parandada väärinfot, kui selle parandamise katse vaid suurendab inimeste pühendumust arvamustele, mis ei vasta tõele?
Artikli ajendanud uuring: "When Corrections Fail: The Persistence of Political Misperceptions"