Agu Leinfeld kirjutab ERR-is mõistliku jutu, mille südamik on see: kui parlament tegeleks programmeerimisega (millega ta ju tegeleb, lihtsalt programmi täidavad inimesed), siis parlamendi töö kvaliteet ja tulemuseks oleva puntra haldamise võimalused oleks nii nirud, et praeguse parlamendi (ja kõik eelnevad) laseks tööandja lihtsalt lahti.
Võtame kasvõi meie hiljuti näritud Liiklusseaduse. Kui jalakäija helkuri kandmise kohustus ei oleks defineeritud ülimalt laialivalguva mõiste "tee" suhtes, vaid mõiste oleks näiteks "sõidutee", "valgustamata tee" või "ilma kõnniteeta tee", oleks tulemus mõistuspärane. Hetkel võib teid trahvida helkuri puudumise pärast pargis.
Teiseks mõtteharjutuseks sobib kinnisvara: maatükki saab nimetada krundiks, katastriüksuseks, kinnistuks, kõlvikuks, lihtsalt maatükiks ja ilmselt veel mitut moodi. Selle hindamine, et mis juhtub, kui me ühes kohas termini ära muudame, ei ole imelihtne. Programmeerijale ütleb sel puhul kompailer, et "kuule, sul on defineerimata muutujad, stopp". Riigikogu toodangut kontrollivad vaid inimesed, ja märkavad vaid seda, mis on suurelt näha. Ülejäänud vead pääsevad läbi ja kummitavad meie igapäeva elus.
Kolmandaks võime võtta klassika: Omandireformi Aluste Seadus. Kiiruga tehtud seadus tõi kaasa kahju tegemise tuhandetele inimestele, samal ajal kui ülejäänud seadustikus puudus mistahes arusaam "õiguspäraselt tehtud kahju" hüvitamise kohta. Riigivastutuse Seadus tuli kümme aastat hiljem. Tulemuseks suur ebaõiglus ja väga palju inimesi, kes riigist midagi head ei saa arvata.
Agu Leinfeld soovitab: "Loomulikult on oluline suund laiem riigivalitsemise reform vähendamaks bürokraatiat ja piiramaks oluliselt seadusloomet." Oleme temaga ainult 100 protsenti nõus.
Täiendavalt pakub ta aga välja: "Eesti võiks olla esimene riik maailmas, kes oma õigusliku ruumi kirjeldamise allutab reeglitele, mis võimaldavad seoseid visualiseerida, mõjusid mudelite põhjal hinnata ning põhiterminid erinevate seaduste vahel kooskõlla viia."
Oleme nõus. Reeglite tegemise töös on oluline täita ka ise reegleid, muidu on tulemuseks pudru ja kapsad, mida kohus päevast päeva nämmutama peab. Kohtus käimine on kallis, kulutab närve, ning ei vii alati õiglase lahenduseni (sellest teavad kah rääkida endised sundüürnikud).
Vanasõna, et "seaduse mittetundmine ei õigusta selle mitte täitmist", on sobilik ajastule, kus seadusi oli vähe. Olukorras, kus inimesel kuluks seadustiku otsast otsani läbi lugemiseks kogu tema elu, ei ole säärastel vanasõnadel kohta. Seadusi tuleb lihtsustada ja nende mõju hoomatavaks teha.