Afganistani kaotamine 2021-08-15 geopoliitika, sõda, vaimupimedus
Nõukogude miin PFM-1 sobib kukutamiseks raketilt
ja on põhjustanud Afganistanis palju vigastusi,
kuna meenutas lastele mänguasja (pildil õppemiin).
Ilmselt meenutas Afganistan kah mänguasja.
Allikas: Wikipedia.
Afganistani kaotamine
Aastal 1979 viis NSVL pärast lühikest õõnestuse kampaaniat Afganistanis läbi sõjaväelise riigipöörde, mida peagi täiendas okupatsiooniga. Kesk-Aasia vähetähtsast eks-kuningriigist oli saanud suurriikide mängulaud.
Peagi istus lauda USA, pani oma panused Talibani eelkäijatele ja keerutas õnneratast. Ajaloo irooniana liitusid USA poolel suure mänguga mitmed maad, ühes lauas istusid Hiina ja Iisrael, Saudi-Araabia ja Egiptus.
Nõugkogude vägede eest mägedesse taandunud modžaheedid olid motiveeritud ja kuluefektiivne valik. Nad olid tanki- ja õhutõrje relvade eest "suurele saatanale" tänulikud ja kasutasid neid hoolsalt.
NSVL suurendas oma väekontingendi kuni 115 000 sõdurini ja vastas võtetega, mis kohaliku rahva heakskiitu kindlasti ei saanud. Nõukogude sõjadoktriin lubas miinivälja umbropsu külvamist raketilöögiga, ja asula ründamist raskerelvadega. Vastupanus kahtlustatava isiku inimõigusi rikuti kõhklemata. Nõukogude väed koosnesid ajateenijatest ja olid välja õpetatud sõjaks regulaarväe vastu. Oluline protsent neist tulid tagasi muudetuna. Nad tajusid, et sõdisid kurjuse poolel teise kurjuse vastu, mis pole tervisliku maailmavaate vundament.
Siis käis prõks ära, ja NSVL juhtkond vahetus. Algas perestroika ning elanikud nõudsid aru: mida te seal teete? NSVL oli lagunemas, juhtkond tajus survet, väed toodi välja, Afganistan jäi aastakümneks kaosesse, kus erinevad sõjapealikud provintse juhtisid ja vähemalt neli modžaheedide gruppi võimu taotlesid.
Kaos kestis aastani 1994, mil modžaheedide seast tõusis esile Taliban, lubadusega vabastada maa korruptsioonist ja luua puhtal islamil põhinev riik. Taliban saavutas ülemvõimu aastaks 1996, mil nad Kabuli jõudsid ja tadžiki väepealik Dostumi poolt koduarestis hoitud ekspresident Najibullah-ga arved õiendasid (ekspresident piinati surnuks ja surnukeha lohistati veoauto järel). Ta oli tõenäoliselt süüdi paljudes kuritegudes ja pidanuks vangi jääma, aga metsik hukkamine ei jäta kahtlust - tema asemele saabus suurem probleem.
Islami üliranget tõlgendamist poliitika alusena viljelev liikumine vallutas pikapeale 90% riigi aladest ja kehtestas uued seadused. Naistel keelati üksi liikumine, meestel habeme ajamine. Keelati teater ja kino, sportmängud ja isegi male, karistused rikkumiste eest muudeti "traditsioonilisteks" ning olid jõhkrad. Majandus käis alla, oodatav eluiga langes. Aastal 2001, kui Talibani võõrustatud al-Quaeda korraldas USA vastu suured terrorirünnakud, oli Afganistani elaniku oodatav eluiga langenud Maa mudaliigasse - mäletamist mööda 43 aastani.
Terrorirünnakuid me teame, nendel ma ei peatu.
Minu jaoks algas Afganistani sõda sügisel 2001, kui üks noor anarhist Eestis pidi moodustama seisukoha: mis toimub, mis on tagajärjed, kuidas suhtuda? Toona oli selgemast selgem, et Taliban pole legitiimsed rahva esindajad vaid isehakanud bande - kes iganes nad kõrvaldab, omab selleks ka õigust. Tähtis tundus, et kõrvaldaja jätaks tsiviilisikud elama ja tekitaks rahumeelse demokraatliku riigikorra.
USA alustas sõda pommitamiste, dessantide ja lahingutega, mille ta loomulikult võitis. Sõja võitmine aga ei lõppe seal. Stabiilsuse loomine on raske. Juba alguskuudel oli tunda, et USA kaldub kõrvale rahvusvahelise õiguse alusväärtustest - toimus tsiviilisikute suvalist vahistamist ja tapmist, sõjavangide suvalist kohtlemist, liitlasteks valiti veriste kätega pealikud.
Ilmselt Bushi administratsioon mingil määral tajus oma vigu, ning lasi moodustada ISAF-i. Rahvusvahelised turvalisuse tagamise väed patrullisid Afganistanis aastail 2001-2014, nende koordinaator oli NATO. Kontrastina USA vägede toorele jõule, paistis ISAF silma parema võime poolest kohalikega suhelda. Nende kaotused olid väikesed, kulud aga suured. ISAF lõpetas tegevuse aastal 2014, asendudes missiooniga "Resolute Support", mis keskendus Afganistani armee väljaõppele, aitamisele ja varustamisele.
Siis hakkas Talibani äratuskell helisema. Nende välismaiste vastaste kontingent oli langenud 2000 sõdurini, kodumaised sõdurid aga allusid üdini korrumpeerunud käsuahelale, kus oli aktsepteeritav üksuse olemasolu paberil, raha kantimine vasakule, lellepoja panemine kindraliks ja ilmselt relvamüük Talibanile.
Aastad võib jagada Bushi, Obama ja Trumpi omadeks, Bidenile jäävad mõned kuud. Bush süvendas kriisi, avades uue rinde Iraagis ja kutsudes seal hooletusega esile Daesh'i tekke ja vajaduse nendega sõdida. Obama lahendas olukorra Iraagis ja viis väed sealt välja, aga ei parandanud ära Afganistani. Trump sõlmis Talibaniga kokkuleppe, et viib väed ka Afganistanist välja ning Taliban ei ründa rohkem. Taliban ründas muidugi edasi. Keegi pidanuks märkama, et vanker on kraavis ja kostab appihüüdeid nepotismi, rahakantimise ning võitlusvõimetu sõjaväe teemal. Isegi Biden pidanuks taipama, kui ruttu kaardimaja kukub, kui hoidmine lõpetada. Paistab, et kõigil neil oli paremaid ajaviiteid.
Tänavu suvel kukkus Afganistani riigi sõjavägi, mis kasutas prestiižikat USA relvastust, Talibani võitlejate ees, kes saabusid Toyota-dega, tulistasid igaüks eri marki kuulipildujast ja võitlesid kohati värvilistes halattides. Ega nad palju võitlema ei pidanud, sest armees puudus usaldus, ausus ja solidaarsus.
See ei tähenda, et Toyota on massihävitusrelv, vaid et Afganistani armee oli feodalistlik hipilaager (kui selline asi olemas saab olla). Tõenäoliselt oli sõjaväe põhieesmärk välisabist rahavoogu tekitada, lähikondlastele sooje töökohti pakkuda ja viimases järjekorras võidelda. Mõnigi välismaa instruktor märkas traagikat juba varem. Meenuvad sõnad stiilis "olime tule all ning hoolimata pikast seletamisest ei suutnud nad vastutuld avada".
Nüüd kaotavad korruptantide ja käpardite, pilves peaga presidentide ja kurtide salakuulajate tõttu oma elementaarsed inimõigused ca. 29 miljonit inimest. Veel nädal tagasi saanuks dessantvägedele stardikäsku andes Talibani peatada, olukorra "resettida" ja välja selgitada, mis rohi aitaks. Enam ei saa, Afganistan on kaotatud.
Rahvusvaheline üldsus USA juhtimisel, meie sealhulgas, lasime nad kergelt öeldes üle. Afganistani oma võimkukandjad, kelle tegevust pidanuks paremini jälgima, keerasid nende tuleviku väga untsu. USA luure kas ei hoiatanud või Biden eiras hoiatust, võimalik et deviisiga "parem õudne lõpp kui lõputu õudus".
Paraku on see viga. Marko Mihkelson juba seletas, et see on viga. Nüüd seletab Perestroika, mida teha. Rahvusvahelisel kogukonnal tuleb nüüd Talibaniga rääkida, ning paluda viisakalt, et Taliban jäljendaks demokraatiat ja poleks liiga jõhker. Või muidu.
Suhtlusest peab jääma selge arusaam, et kui elanike õigustel trampima hakatakse, siis riik satub isolatsiooni, varuosi ei saa ei Humvee ega Toyota jaoks ning majandus nõrgeneb, kuni aeg on küps Talibani uuesti kõrvaldamiseks.
Murekoht on, et kahjuks pärivad nad armeelt hulga relvi. Neil pole hetkel ilmselt ühtegi pilooti, aga on varsti kopterid ja lennukid, suurtükid ja multiraketiheitjad. Neile seadmetele ei tohi jõuda ühtegi varuosa. Võib vaid loota, et Talibani tüüpidel naabermaade teemal mingeid ideesid pole.
Loodame, et nende tukkidega ei lasta alla ühtegi reisilennukit. Lääne ühiskonna nõrka närvi terrorismi küsimuses teame ju kõik. Oht, mis on statistiliselt koroonaviiruse kõrval tühine ja vaevu konkureerib kuseteede haigustega, on võimeline meie ühiskondi hirmust perutama ajama. Tehkem siis närv külmaks - kui kedagi veidi tapetakse Afganistani armee relvadega, siis nii läks.
Statistiliselt on tähtsam, mis saab miljonitest inimestest, kes Talibani võimu alla jäävad. Hetkel valdab võitjaid eufooria, kuberneride residentsides süüakse kristallvaagnast küpsised ära ja tehakse selfie'sid. Kui algab igapäevane haldus, selgub et Taliban on haldussuutmatu. Afganistan langeb majanduskriisi, tulla võib näljahäda, kaeblejad pannakse toru ette ja kästakse vait olla. Kui praegu on maalt põgenenud ettenägelikud ja informeeritud, siis varsti põgeneb vooridena tavaline rahvas.
Talibani võib olla võimalik survestada käituma natukene paremini majanduslike hoobadega, näiteks eksporditulu (oopium, heroiin) kinni keerates ja hea käitumise korral humanitaarabi pakkudes. Juur- ja teraviljaga on raske kedagi represseerida, eks ole? Naabritest on osadega lihtsam, osadega raskem. Iraan on juba Talibani vaenlane. Põhjapoolsetel naabritel (Türkmenistan, Tadžikistan, Uzbekistan) on Venemaa garantiid ja pole huvi saada järgmiseks, aga piir ilmselt ei pea. Hiina tõenäoliselt kontrollib oma piiri ja kardaks Talibani Xinjiangi mahasurutud uiguuride seas. Nõrgim lüli on Pakistan ja halvim stsenaarium on, et olukord levib sinna. Seega, pöörake tähelepanu Pakistanile.