Mitte rahvahääletus, vaid rahvakogu 2020-11-25 populism, konkurents, mänguteooria
D100 täringud
Allikas/autor: Wikimedia/Rlyehable
Litsents: CC-BY-SA 3.0
Täringutega genereeritakse
lauamängudes juhuslikke täisarve.
Rahvakogu komplekteerimiseks tuleks
genereerida 101 täisarvu Eesti täisealiste
kodanike nimekirja kõrvale vahemikus, mis
ulatuks esimesest viimaseni.
Nimekiri oleks avalik, kuna kodaniku
olemasolu pole saladus. Loosimine oleks avalik.
Võrreldes e-valimiste vaatlemise või kampaania
läbiviimisega on loosimine odav ja töökindel viis
hankida ühekordsed võimust rikkumata valitsejaid.
Kuidas mitte küsitleda rahvast
Otsedemokraatia on paberil tore. Küsime otse rahvalt - kui siiras! Tegelikkus on räpasem.
Otsedemokraatia "kodumaal" Šveitsis küsiti 20. sajandil mitu korda meestelt, kas naised peaks saama hääleõiguse. Tulemusena said naised föderaalse hääleõiguse alles aastal 1971 (teie silmad ei valeta) ja viimane kanton pidi kohtu käsul oma põhiseadust teisiti tõlgendama aastal 1990. Naised moodustavad kõikjal veidi üle 50% rahvast, ometi suutis otsedemokraatlik riik enamuse 20. sajandist diskrimineerida enam kui poolt rahvast.
Eelneva taustal võite kujutleda, kui hästi läheb paari protsendilise vähemuse õiguste arutelu otsedemokraatlikul teel - rääkimata muust, mis kära varjus tegemata jääb.
Heale nimele vesi peale
Eestil on nüüd võimalus jääda lolliks ja tõmmata oma heale nimele vesi peale. On ette näha, et mittesiduval küsitlusel osalevad harvad (ent puudub seadus, mis sätestaks minimaalse osaluse - Taiwanis on see näiteks 50%). Kentsaka küsimuse ja naeruväärse osalusega üritus annab ainuvõimaliku vastuse: LGBT inimesi on vähem, kui äärmuskonservatiive ja piiblipõntsutajaid kokku.
Enamus tihti vaikib. Et enamus ei vaikiks, oli Šveitsis aastani 1971 hääletamine trahvi ähvardusel kohustuslik, ning Schaffhauseni kantonis saavad poliitiliselt passiivsed isikud trahvi tänaseni.
Otsedemokraatia on koormav, inimesed tüdivad sellest, kui aga üksnes 30% endid hääletama veavad, tekib küsimus: keda see otsus esindab - rahvast või asjahuvilisi? Abielu küsimuses poleks uudis, kui hääletama jõuaks sellestki poole vähem.
Ärme seega otsdemokraatiat ülista, tegu on ebatäiusliku meetodiga. Ärme teda ka laida - ta sobib ülitähtsate küsimuste jaoks, näiteks "kas meie, ENSV elanikud, taastame Eesti Vabariigi?" Otsedemokraatia ei sobi suuri teadmisi nõudvate asjade otsustamiseks. Ta on abitu kompromisside otsingul. Otsedemokraatia on manipuleeritav - mitte igaüks ei saa otsustada, mida küsitakse.
Referendum nõuab lihtsaid küsimusi, tuues kaasa majoritaarsuse kombed, "võta või jäta" pakkumised, "meie või nemad" stiilis vastandumise.
Nõusoleku tootmine
Kui eesmärk on otsedemokraatiaga otse vastu seina sõita, on see lihtne. Tuleb teha rahvaküsitlus, kus osalemine on vabatahtlik ja küsimus loksutab väheseid. Kõik teavad, et abielu pole ohus - küsimust saab eirata ja inimesed on mugavad. Tekib olukord, kus kasvõi 4% elanike jõuga saab korraldada "kambaka" 3% elanike vastu. Pealtnäha on kõik JOKK, kuna ülejäänud 93% ei teinud midagi.
Vähekriitilisel teemal "rahvahääletuse laadse asja" korraldamine on poliit-tehnoloogiline sohk - võte nõusoleku tootmiseks, kui korraldaja usub, et suudab aktiveerida oma liitlased, aga ülejäänud jäävad passiivseks. Kui poliitikud asjaga edasi lähevad, on meie kohus sohki sekkuda. Viimne kui üks meist peaks minema komejandile ja andma oma hääle sellise valitsemise vastu.
Kuidas viga parandada?
Valitsus näib eelistavat edasi valitseda, isegi kui hinnaks on rumalus. Riigikogu liige seevastu on sõltumatu ja võib vigase küsitluse nurjata, kaotamata tööd ega palka. Kutsun seda tegema. Madala huviga küsimuses tuleb rahva arvamus selgitada teaduslikult õigel ja majanduslikult mõistlikul moel.
Kahe miljoni raiskamise asemel, et VVK kaudu teada saada, mida arvab LGBT kogukond (nad on sooneutraalse abielu poolt, Sherlock) ning mida äärmuskonservatiivide ja padu-usklike kogukond (nad on sooneutraalse abielu vastu, Watson)... selle asemel on mõistlik teha 20 korda odavam riigihange, kus palgatakse uuringufirma.
Firma koostab elanikest juhuvalimi ja püüab nendega iga hinna eest ühendust saada. Valimisse pole võimalik sisse selekteeruda, isegi kui oled tulihingeline või puudutatud asjast. Välja selekteerumiseks peab statistikuga suhtlemast keelduma (neid on vähe ja tulemust see palju ei moonuta).
Seda, et ise selekteerunud valimeid tuleb vältida ja nad ei esinda tegelikkust, võib öelda iga statistik. Selleks et mõista, kui vilets idee on ühiskonnale mänguteemade ette söötmine, jättes päris teemad lahendamata, ei pea aga statistikat üldse õppima.
Kuidas tulevikus targemini teha?
Kui soovime jätkusuutlikku otsedemokraatiat, tuleb vaadata mitte referendumite, vaid Rahvakogu suunas. Eestis on korra eksisteerinud nõuandev Rahvakogu, mis Meikari-skandaali järgse usalduskriisi päevil president Ilvese poolt kokku toodi. Tegu oli katsega, mis tõestas, et tavalised inimesed, kel on motivatsioon ja aega arutada, suudavad anda soovitusi poliitika kujundamiseks. Võimu neil ei olnud.
Kui soovime otsedemokraatiat, mis töötab - mille raames on võimalikud läbirääkimised ja kompromissid, informeeritud otsused ja ekspertide kaasamine, siis nõuame valitsuselt tsirkuse asemel tegu, mis võimu madalamaks õõnestab ja riigi tavainimesele lähemale toob.
Sel juhul nõuame, et tehtaks rahvahääletus põhiseaduse sääraseks muutmiseks, et Riigikogu kõrvale astub võrdse partnerina Rahvakogu (perspektiiviga, et Riigikogu kunagi kaob), mis moodustatakse loteriiga, mille liikmed saavad palka (et nad ikka kohale tuleks ja tööd teeks - sest otsustamine on töö) ja mille liikmetel on õigus riigi kulul ekspertidelt nõu küsida.
Olge rahus, säärast rahvahääletust ei näe me niipea. Et poliitilised parteid astuks sammu, mis viib nende oma kadumise teele, peab surve olema suur või lobitöö kestma aastakümneid. Neile, kes seda teed käia soovivad ütlen aga - tee on olemas.
Oleks tänuväärne, kui me suudaks luua demokraatia, mis ennast ei hävita. Parteide vaheline ärapanemine hävitab demokraatiat. Isegi võimalus suurendada oma tagasivalimise šansse hea tööga on risk, sest iga töö pole võrdselt silmapaistev. Suurendada šansse halva töö ja eduka ärplemisega, on juba täiesti kurjast - see toob võimu ligi vale suhtumisega inimesed. Ühiskond, mis soovib ise edasi kesta, tagab et kellegi võim ei kesta.
Vähe on maid, mis pole ennast hävitanud. Kui tahame rohkemat, kui teised saanud on, peame tegema rohkemat, kui teised teinud on.