Epideemiast väljumise strateegia 2020-04-01 koroonaviirus, kõik nupud mängu
On võimalik, et teie oletegi Tanel Kiik. Et saabusite siia pärast Õhtulehe lugemist, kuna silma torkas mingi tundmatu blogi reklaam, mis WHO juhiseid eirab ja hoopis Aasia riikide meedikute ja terviseametnike nõu kuulab.
Lugu on selles, et Eestil hetkel kas puudub, või pole avalikkuses arutelu leidnud olukorrast väljumise strateegia. Sotsiaalne distantseerimine väsitab. Mõnikord kohutavalt, ja kurnab majandust. Öelge Reinsalule seda kah, et inimõiguste konventsioon pole pikalt külmutamiseks sobiv kaup.
Haiglas töötav arst või õde igatseb näha peret. Kaitseta kassapidajat väsitab vaimselt ja ohustab füüsiliselt suurem võimalus saada täistabamus kopsu, kui turvamehel oleks minnes lahutama saagi üle vaidlevaid pangaröövleid. Tormiga tööle kõmpijat ahvatleb kuratlike sarvedega troll. Keegi soovib kohtuda kalli sõbraga, aga mõlematel on vanemad.
Kui loodame aastaks ajaks sotsiaalsele distantseerumisele, peame kõik enne budaks saama. Lihtsalt valgustatusest ei piisa. Muidu kannatus katkeb ja keegi võtab riski. Politsei on juba tuvastanud 160+ karantiini rikkumist, ja üks humoorikas följeton rääkis tuhandetest töllerdamise juhtumitest päevas.
Mida teha? Kus on väljapääs?
Loomulikult väljapääs on vaktsiin. Sellega kulub kuid. Väljapääs on peatada haiguse levi karmide massimeetmetega, alustada uuesti nakkusahelate jälitamist ja ajutiselt kaotada haigus Eesti pinnalt. Sellest "lühidast ja valusast" variandist rääkis eile Jevgeni Ossinovski. Meie soovime lisada: haigus toodaks uuesti sisse, ent saab ka valutumalt.
Eestist uskumatult kõrgema asustustihedusega 7-miljonises Hong Kongi linnas on kõik ninapidi koos... ja täna veel oli vähem nakatunuid, kui Eestis. 23 miljoni elanikuga Hiina Vabariigis (Taiwanil) on poole vähem nakatunuid, kui meie 1.3 miljonisel maal. Kehtestatud on küll piirangud, aga elu jätkub. Restorane kontrollitakse pingsalt, aga isegi need on lahti. Koolid on Hong Kongis kinni, Taiwanil pigem lahti.
Hiina Rahvavabariik avab ettevaatlikult Wuhani linna, sel määral et meil on võimalik spekuleerida küsimuse üle, ega tuhaurnide tohutu arv krematooriumides ei tähenda juhtumisi ametlikust mitu korda suuremat ohvrite arvu, mis "kogemata" WHO-le mainimata jäi ning UK valitsust marru ajab. Sellegipoolest linna tasahilju avatakse.
Nagu juba 12. märtsil kiiruga postitasime, aitavad maskid
vähendada nii nakkuse saamise kui andmise võimalust.
Kvaliteetne FFP-mask on hetkel kättesaamatu luksus
ja kuulub õigusega arstile. Ent ka kodukootud mask muudab inimese
ta loodusliku kujuga võrreldes ~2 korda vähem haavatavaks.
Maski kasutegur, kui seda kannab haige, võib olla suuremgi.
Miks, säärasel juhul, pole Eesti talitanud nagu Tšehhi,
mis suures hädas (nakkuse 30%-liste kasvude päevil) järgis kahepäevase
mõtlemise järel Praha arstist linnapead? (ajaloolased selgitagu hiljem,
kas Tšehhi Piraadipartei päästis Euroopat või ei)
Miks pole meil antud elanikele juhiseid "kaitse end avalikus ruumis
igal sammul, kuitahes viletsa vahendiga"? Miks ei käi meil
viiruse vastu partisanivõitlus?
Usume, et Eesti valitsust nõustavad head eksperdid.
Irja Lutsari
artikkel ei jäta kahtlust, et ta on olukorraga peensusteni kursis.
Tõesti, teema kohta napib teaduslikku infot. Ekspertide seas pole üksmeelt,
ka Eesti ekspertide. Kardetakse tavakodaniku hulljulgust - et ta peab end viletsa
maskiga kaitstuks ja läheb riskima.
Kui pool Aasiat suudab hulljulgeks minemata kanda neid maske
(millest paljud on improviseeritud), siis mida me õieti kardame?
Oma rahva rumalust? Rumalust on kaht sorti - üks neist on ravitav õpetades.
Kui Eesti soovib leida väljapääsu mängust,
mida inglise keeli nimetatakse "whack-a-mole"
(pead välja pistva muti jahtimine, jättes käigud alles),
siis Eesti valitsus tutvustab oma kodanikele,
et maske kahjuks napib, ent saab improviseerida kodutarvetest,
et see on hulga riskantsem kui ametliku maski kandmine,
aga parem kui palja kopsuga viirust ahmides,
ning järgneb ühiskondliku organismi immuunreaktsioon,
mille käigus õmblejad saavad tööd, igas kontoris
vorbitakse auguraua ja klambrilööjaga sadu maske,
paljud jäävad koondamata ja paljud jäävad terveks!
Viirus, kui tal oleks teadvus, oleks nördinud,
et on sattunud kosmonautide kampa, kellele ei pääse sisse
ja kellest ei pääse välja.
Nii lihtne see ongi. Pikk plaan olukorrast väljumiseks.
Tõstame kaitsemeetmed nii kõrgeks, et epideemia
kasvuprotsent langeks nulli. Me ei suuda kunagi
valmistada piisavalt hingamisaparaate või võluda välja
piisavalt arste, eriti selliseid surematuid, kes ise haigeks ei jää.
Itaalia näitas seda. Küll aga on meil kuhjadena
kätepaberit ja vanu T-särke.
Jüri, Tanel, see on anarhistide poliitiline avaldus teile.
Rahvas pole kaugeltki nii abitu, kui arvata võib.
Meie abitus on õpitud hoolekanderiigilt - selle saab unustada.
Kui teil järjekordne kaitsevahendite lennuk maandumata jääb,
järsku võtate võitluse üles teisel rindel,
kus on palju kasutamata potentsiaali?
Esmalt küsige teadlastelt, helistage Prahasse, küsige Zdeněk Hřib-ilt.
Siis paluge (või kui tundub mõistlik, käskige - meie seda riigivärki ei jaga)
et kõik, kes poodi lähevad või bussiga peavad sõitma, kaitseks ennast.
Lubage, et kunagi tulevikus saab apteegist jälle maske,
ning kunagi veel kaugemas tulevikus vaktsiini.
Jaksu teile! Ja veel rohkem jaksu arstidele Saaremaal ja mujal!
