Käesolev artikkel pole inspireeritud sellest, et Mõura-Kohula külavanem Räimo Igavpõkk purjuspäi 673 miljoni pagulase kohta masendavalt igava nalja maandas, mida mõned tööpäeviti arukamad tondid kohe tõe pähe materdama kippusid. :P Küll aga täname kuulujutu autoreid reklaami eest. Juhtumisi valmis anarhistidel samal päeval artikkel sellest, kuidas kurdidele nende kodumaa alles jätta.
Vaatasin eile oma kalendrisse, sellesse mis tulevikku näitab. Kalendris oli kevad 2019 värvitud Põhja-Süüria Demokraatliku Föderatsiooni ehk autonoomse Rojava piirkonna aladel tumepunaseks.
On ette näha, et seal tuleb tõsine sõda, sest kurdid ei anna oma kodumaad vastupanuta. Alistumine Türgile või selle toetatud poliitilise islamismi relvaliikumistele tähendaks nende kodanikuõiguste lõppu, nende majanduse lõppu, kurdidel on omajagu relvi ja pole mingit kahtlust, et nad kaitsevad end. Kui nad alla jäävad, ei ole samuti kahtlust, et nad lahkuvad oma kaotatud kodumaalt ja otsivad uut lähedalt ning kaugelt.
Seega, juhul kui meile ei meeldi kujutelm sellest, et üks rahvas pekstakse oma ajalooliselt kodumaalt välja seetõttu, et naabermaa sultan nägi neis liitlasi oma maa kurdi vähemusele, keda ta jõuliselt represseerib... ...ning kui me ei soovi, et Euroopa Liit peaks vastu võtma järgmise kaaluka laine pagulasi (nukra irooniana oleks nad samaaegselt nii valdavalt moslemid kui radikaalsed vasakliberaalid - tõelised Schrödingeri pagulased, Perestroikale oleks nende aitamine südameasi)...
...siis on aeg Türgile kõigi toimivate kõnetorude kaudu selgeks teha, et STOPP.
Nagu mitmed muud jutud, hargneb see lahti Süüria kodusõjast. Kui Süürias valitsuse vastu mässu tõsteti ja see kontrolli kaotas, tegid kurdid koos araablastega Süüria kirdeosas Rojava ehk "autonoomse Kurdistani maitsega toote". Kõigist Süüria osadest on seal kõige paremini kaitstud inimeste õigused ja vabadused. On kõige suurem kodanike kaasatus poliitikasse ja kõige vähem repressiivseid jõudusid. On ka tõsine töö eesmärgiga luua sooline võrdõiguslikkus, mida paljud lugejad ei kujutaks valdavalt islamiusku piirkonnas ette, kuigi Tuneesia kõnnib sama teed.
Kurdid elavad Türgis, Iraagis, Iraanis ja Süürias - oma Kurdistani neil pole, on vaid Iraagile alluv Kurdistani provints, tükk Süüriat nimega Rojava ja võimalus Türgis pommirahe alla sattuda, kui seal uuesti midagi peaks soovima. Aastakümneid tagasi soovisid kurdid lahku lüüa Türgist, ja nende tegevus koondus Kurdistani Tööpartei ümber, mis oli ehituselt marksistlik-leninistlik vastupanuliikumine. Kui puhkes vägivald, siis PKK sõdis Türgi riigist eraldumise nimel, kaotas mitu korda, aga ei kaotanud kunagi lõplikult. Soov lahku lüüa ei kadunud, Türgi hirm kurdi separatismi pärast ei kadunud.
Seni kuni Türgi Vabariik funktsioneeris rahuldaval määra demokraatlikult, kuni kestsid rahuläbirääkimised eelmainitud PKK-ga, oli olukord kontrolli all. Kurdidel on oma legaalne partei, nende hääl oli kuulda ja nad töötasid selle nimel, et nad saaks Türgis tunnustatud rahvusvähemusena elada (vahepeal Türgi isegi ei tunnistanud kurdi rahva olemasolu). Nüüd istuvad kurdide demokraatliku partei liidrid Türgi vanglates, kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus on neid vabastama käskinud.
Mängulaua paiskas segi Süüri sõda ja Erdogani võimuletõus Türgis. Rahuläbirääkimised PKK-ga nurjusid. Tänavaprotestid suruti maha kuulirahega. Ühtäkki oli Türgis võim sisuliselt ühe mehe käes, ja Türgist lõunas oli tekkinud faktiliselt järgmine Kurdistan, mis tõsi küll, ei pidanud vajalikuks Süüriast lahku lüüa. Et mitte provotseerida massihävitusrelvade fännist Assadit ja mitte tuua oma maale tarbetut hävingut, jäi Rojava osaks Süüriast. Valitsusvägede ja vene palgasõdurite katsed relvajõul Eufrati idakaldale minna on aga kohtunud relvajõu ja seletusega, et nii ei käi siin asjad.
Erdoganile olukord ei sobi. Eelmisel talvel moodustas ta Türgi pinnal välisvõitlejatest illegaalsed relvarühmitused, toetas neid Türgi regulaarvägede ja õhujõuga, ning saatis annekteerima kurdi elanikega Afrini provintsi Süüria loodeosas. Kuu aega kestsid lahingud, lugematud kurdid põgenesid oma maalt diktaator Assadi õnneriiki (kus nad kahtlemata väga õnnelikud on praegu, kui nad ümbernurga Rojavasse ei lahkunud) ja Erdogani mitteametlik armee võttis seal omale võimu.
Põhjus? Kui väga tuhnida, siis ilmselt vajadus kodumaa probleemidelt tähelepanu mujale juhtida (sõda kurdidega, klopime patriotismi üles!) ning kujutelm, et Rojava ühiskonda üles ehitavad liikumised oleks kuidagi PKK käpa all. Viimane on fiktsioon, sest Rojavas on üsna viisakalt töötav demokraatlik protsess ja kuigi seal kindlasti on PKK toetajaid, pole kellelgi ainuvõimu (erinevalt Türgist, kus kellelgi on).
Lugeja võib siinkohal küsida, kuhu action jääb? Oodake, kahjuks see algab varsti. :( Käesoleva artikli eesmärk on aidata ennetada seda. USA kaitseminister James Mattis püüdis erinevaid asju seletada Trumpile, ning lõpetas ametist lahkumisega. Helsingin Sanomat kirjeldab sündmust sõnadega, et viimane täiskasvanu lahkus Trumpi mängutoast.
Trump ignoreeris seda nõuannet, kuulutas Islamiriigi alistatuks, kuigi Soome anarhistide portaalis ilmunud artikli andmeil on organisatsioonil Süürias veel tuhandeid võitlejaid, kellest on järele jäänud kogenumad ja lojaalsemad. Samuti on Türgi toetatud SDF-i käes tuhandeid vangi langenud Islamiriigi sõdalasi, kes iga hinnaga kurde rünnates tõenäoliselt kiirkorras vabastatakse.
USA vabariiklaste parteis käärib, sest omad joped ei saa aru, miks president niimoodi tegi. Afrinis USA sõjaväelasi polnud ja me kõik nägime, mis eelmisel talvel Afriniga juhtus. Venemaa on Trumpi otsust tervitanud, kurdid üritavad leida kaitset Prantsusmaaga suheldes. Nimelt oleks Türgil keeruline rünnata piirkonda, kus on teise NATO liikme esindajad.
Oma kõnes 12. detsembril ähvardas Erdogan käivitada suurpealetungi Eufrati idakaldale "paari päeva jooksul" ja "puhastada piirkonna kurdi jõududest". Juttu paari päeva kohta ei uskunud keegi, aga tõendeid Türgi vägede koondumisest Süüria piirialadele on kogunemas. Järgnevalt astus tagasi USA eriesindaja ISISe vastases koalitsioonis - ilmselt, kuna ta ei saanud enam oma kolleegidele ausalt silma vaadata. Eesti välisministeerium muretseb selle pärast. Takkajärgi selgus, et Mattise ametist lahkumise käivitas Trumpi ja Erdogani telefonivestlus.
Ei ole põhjust kahelda, et kui Türgi (80 miljonit elanikku) saadab kogu oma sõjaväe Rojava vastu (2 miljonit elanikku), siis Rojava hävineb. Kümned tuhanded peavad surema, linnad tehakse maatasa, veidi vähem kui 2 miljonit inimest peavad omale uue kodu leidma, sest noh... üks diktaatori moodi isake tahtis nii.
Isegi kui Rojava tõrjub imekombel Türgi rünnaku, muudab see uue Kurdistani näo tundmatuseni. Totaalne sõda kaldub looma totaalset võimu.
Perestroika leiab, et kui meie käes oleks välis-, pea- ja kaitseministri toolid, siis me organiseeriks Eesti väed Rojavasse, et kasutada neid teadlikult inimkilbina Türgi poolse rünnaku vastu. Isegi kui nende jõud oleks sümboolne, heidutaks nad NATO teist liiget Rojavat pilbasteks pommitamast. Kuna anarhistide käes pole ühtegi ministeeriumi, ja meil pole ühtegi esindajat riigiasutustes, peame piirduma sellele mõtlemisega, mida Türgi saatkonna juures teha, kui asi jamaks läheb.
Siis saame hiljem kurdi pagulastele ausalt öelda, et sorry, me proovisime ja kutsuda neid koos libertaarset sotsialismi ehitama. Viimane võiks neile sobida päris hästi.