Artiklid Perestroika programm in english на русском Mujal toimub Meta Promo

Nädal 7: maipüha, süvariik päästis Trumpi, jne. 2019-04-20 kokkuvõte perestroika.pw


 Jüri Ratase valitsus, näpatud Tanel Kiige unenäost

Arutelu: kuidas tuua maale libertaarne sotsialism?

Elame Euroopa ühes parempoolsemas riigis. Sotsiaaldemokraadid on meil tsentristid ja Keskerakond teeb koostööd paremäärmuslastega.

Eestis pole libertaarsete sotsialistide heast organiseeritusest hetkel võimalik kõrvuni muigamata rääkida. Kunagi oli Punamust, aga see hakkas meeme postitama, sest riigis, mis on end kehtestanud poliitika tegemise põhikanalina, on kuradi raske teha riigivälist poliitikat.

Siiski on see võimalik. Poliitika kanaliks on kõik ühendused, mis elanike nimel inimesi (sealhulgas võimuesindajaid) midagi tegema või tegemata jätma torgivad. Tore oli käia Feministeeriumi kontori avamisel ja teha koostööd Piraadipartei aktivistidega EL autoriõiguste vastu. Noorte (ja vanade, kuigi vanad ei jaksa) kliimastreik on samuti õige asi. :)

Loodame, et piraadid tulevad millalgi IT-nurgast keskpõrandale üldvabadusi nõudma, ning et feministid teritavad intersektsionaalsed käärid ja niidavad ka muid probleeme, kui soolise ebavõrdsuse omi. Siiski, Eestis on esindamata oluline poliitiline suund: sotsialistid, kes pole riigi fänniklubis.

Mida peaks just meie, "eesti" vasakpoolne võimu kärpimist pooldav seltskond, valimiste vahelisel ajal tegema? Mis küsimused vajaks koostööd? Mida tuleks torkida, mille tarvis vara valmistuda? Kes hakkab kirjutama eelnõusid, et üllatada uut valitsust kärutäie referendumitega, niipea kui see võimalus avaneb? Kas peaksime esimese referendumiga nõudma astmelist tulumaksu või hoopis valimistel mitme eelistusega häält ja vastuhääle andmise võimalust?

Kas peaksime aitama endil ja teistel luua võrdõiguslikke, töötajate omandis olevaid firmasid? Kas sihiks võtma käreda vasaklibertaarse populistliku partei, mis Keskerakonnal käest libisenud hääled ära korjab ja leebetele mahesotsidele vürtsi lisab?

Selle arutamiseks kutsub Perestroika esimesel mail Redditi kanalil r/perestroika_pw_org kokku arutelu. Meie uus tõukeratta mudel tuleb peagi tänavaile ja sümboliseerib Jüri Ratase valitsust: lenks on dekoratiivne ja sellest ei saa keerata, küll aga käänduvad nii esi-kui tagaratas sinnapoole, kuhu tuul puhub!

Kanal on avalik ja arutellu võivad pürgida ka trollisalgad. Läbula ennetamiseks püüab Perestroika toimetaja moderaatorina jutu teemas hoida. Konstruktiivset juttu vestma on oodatud kõik, aga ennekõike libertaarsed sotsialistid. Tulge meile külla pseudonüümselt. Kui teil on mitu meiliaadressi, ei takista Reddit teil mitut kontot tegemast.

 

Kuidas süvariik päästis Trumpi

The Guardian jutustab artiklis "how disobedient aides saved Trump" USA valimiskampaaniale keskendunud eri-uurimise raportist. Raporti järeldused sisaldavad kõnekaid andmeid presidendi seadusekuulekuse kohta - seadused pole Trumpi arust mõeldud võimukandja ohjeldamiseks!

Mueller kirjutab, et "presidendi katsed uurimist mõjutada olid valdavalt edutud, seda peamiselt presidenti ümbritsevate isikute tõttu, kes keeldusid või loobusid tema soove ja käske täitmast".

Üheks "kirvemeheks", kes pidi Muelleri "maha raiuma" sai McGahn - endine föderaalse valimiskomisjoni liige ja partner nimekas advokaadibüroos Jones Day. Ühel laupäeval juunis 2017 helistas Trump McGahn'ile koju ja käskis tal helistada Rosensteinile - Muelleri ülemusele - ja seletada, et Muelleril on lahendamatu huvide konflikt, et sedasi siluda teed eriuurija eemaldamisele.

"Sa pead seda tegema," meenutas McGahn presidenti ütlemas, "sa pead Rod'ile helistama!". McGahn ei helistanud Rod'ile, kuna "hindas, et presidendi soov on käändekohaks ja tema eelistaks pidureid vajutada". Eriuurija toob loeteluna välja järgmised episoodid:

Kokkuvõttes võime öelda, et Valge Maja ja täitevvõimu organite bürokraadid, olgu nad pealegi presidendile lojaalsete seast valitud, said selgelt aru, et neid soovitakse lükata tanki. Mõistes, et FBI uurimise takistamine on õigusvastane tegu ja võib kaasa tuua kriminaalvastutuse, keeldusid ametnikud presidendi käske täitmast ja päästsid sellega presidendi naha.

Niimoodi USA süvariik president Trumpi päästiski, kuigi pääsemine pole lõplik, sest ka vandenõu õigusemõistmise takistamiseks on seal karistatav tegu. Siiski ei saa rääkida õnnestunud takistamisest ja president on ise varmas hooplema, et tema *piiks* on puhas.

 

Maipüha ja mustad lipud

Seni, kuni inimesi vireleb vaesuses või ägab võimukandjate või suur-omanike suvaõiguse käes, ei saa maipühast toredat kevadpüha. Maipüha on võitluse ja leinaga segunenud õiguste nõudmise päev, meenutamaks mis Chicago heinaturul ikka toimus. Must lipp sobib esimeseks maiks, tähendades et alla ei anta - ning meenutades, mis on tagajärg, kui selle lipu tõstnuid rünnata.

Aasta oli 1886 ja USA oli kodusõja järel majanduslangusest taastumas. Chicago oli saanud tööstuslinnaks ja saabus palju immigrante Euroopast. Uuel maal õnne otsides tuli leppida pakutavaga: reegliks oli 6-päevane töönädal üle 10-tunniste tööpäevadega. Euroopas oli Pariisi kommuun maha surutud, kuid töölisklassi vastuhaku võimalus rippus õhus. Oma õiguste kaitseks loodi ametiühinguid, peeti koosolekuid ja korraldati streike.

Tööandjad vastasid repressiooniga, vallandades AÜ-liikmeid ja kandes neid musta nimekirja, palgates streigimurdjaid, spioone, kurikamehi ja eradetektiivide gänge (mis polnud paremad maffiast). Töölisliikumise lõhestamiseks õhutasid tööandjad etnilisi pingeid. Peavoolu ajakirjandus toetas ärihuvisid, mistõttu töölisliikumine ja immigrandid pidid oma lehti trükkima.

Heinaturu tragöödia juhtus mitmes etapis. Eelmisel päeval oli politsei tulistanud streikivaid töölisi ja tapnud mitu. Siiski algas 4. mai koosolek rahumeelselt. Pidi tulema kõnekoosolek, kus politseivägivald hukka mõistetakse. Rahu kestis punktini, kui saabus massiliselt relvastatud politseinikke, kes käskisid rahvahulgal platsilt kaduda.

Kui politsei rahvahulga suunas liikuma hakkas, visati nende sekka lõhkekeha, mis tappis koheselt ühe ja haavas surmavalt kuute politseinikku, vigastades kümneid. Politsei avas tule, tappis neli inimest ja haavas üle 70 isiku. Ebapädeva uurimise tulemusena pole põhjust arvata, et pommi viskaja olnuks seitsme surma mõistetud ametühingu-anarhisti seas. Õigust ei mõistetud riigi püssimeeste üle, toimus pelgalt riigivõimu poolne kättemaks kellegi neile kätte maksnu kaasmõtlejaile. Vägivallategusid järgnes aastakümneid ja lõpuks nõudis üks neist ka riigi presidendi elu.

Õiguste nõudmine aga ei lõppenud ja 8-tunnine tööpäev saadi. Olgu see sündmuste ahel meile õppetunniks, kuidas mitte anarhismi teha, ja mahasurujatele meenutuseks, kuidas mitte anarhismiga võidelda.