Riigihoolduse ässituskõne 2019-04-01 otsedemokraatia, lahku kasvamine, võõrandumine
Soovin, et Eestis aitaks inimesed teineteisel raskustega toime tulla. Ainult nii suudab ühiskond pidada sammu muutliku olukorraga ja teha mõistlikke otsuseid. Mida rutem maailm muutub, seda hoolsamalt peame vaatama, et keegi hammasrataste vahele ei jää.
Öeldakse, et Eesti on aastakümnetega saanud nii palju jõukamaks, et "keskmiselt pole kunagi elu nii hea olnud". Tean, et selle lause peale muigab mõrult mitu inimest. Nimelt on Eesti ümbritsevate maade seas üsna ebavõrdne paik. Leibkondade netovarade Gini koefitsiendilt troonisime viimati EL-i neljandal kohal.
Ebavõrdsuse esimene laine tuli, kui vahetus riik. Valdav osa inimesi sai erastada oma elukoha, vähesed said erastada ettevõtteid... osad ei saanud midagi, riik võttis neilt seaduse jõuga katuse pea kohalt ja sundis oma õiguste kaitseks kohut käima. Miks ma seda 29 aastat hiljem mainin? Sest sädet ei kustutatud.
Ebavõrdsuse teine laine kasvas aastatega. Kui kaks inimest omasid samasugust korterit aastal 1990, aga üks elab Kristiine linnaosas Tallinnas ja teine Järve linnaosas Kohtla-Järvel, erineb nende vara väärtus nüüdseks 10 korda. Osad meist küsivad: miks on minu linna peatänaval tondilossid, aga seal on LED-ekraanidega kaetud ärimajad?
Olgem ausad, regionaalne areng on Eestit kaheks rebimas. Asjad, mis on pealinnas enesestmõistetavad, pole seda ääremaadel. Panka minek, posti saatmine ja haiglas käimine on täitsa eri tasemega ülesanded. Töötamine maal nõuab pikki autosõite lagunenud teedel.
Regionaalsete vahedega käsikäes on tekkinud vahed eesti ja vene emakeelega inimeste olukorras. Ühtede jaoks on lahti rohkem uksi. Püüdlus hoida Eesti kultuuri võimalikult hästi on iroonilise tagasilöögina hoidnud osa inimesi Eesti kultuuriruumist eemal - vähendanud ühiskonna tasakaalu ja pidurdanud arengut.
Meie seas on inimesi, kes ülikooli sisse said, kuid ära pidid tulema, sest kooli antud keeleoskus ei lubanud ülikoolis toime tulla. Moodsam komistuskivi on, et kõiki huvitavaid loenguid ei saa isegi eesti keeles. Komistuskive, mil üks kukub, aga teine püsti jääb, ei peaks ühiskonnas olema. Faktiliselt nad on.
Ebavõrdsuse kolmas laine on meie sekka tulnud väärtushinnangute kaudu. Kui avada sissetulekute ja omandi edetabelid, leiame et esilehel troonivad eranditult mehed. Kultuur sisendas neile, et võtke riske ja saage rikkaks, muidu olete kaotajad. Edetabelil on ka pahupool. Kui pöörame lehe ümber, vaatab vastu õnnetuste ja enneaegsete surmade, kaotatud tervise ja mõtlematute tegude edetabel.
Ühiskond ei ole aga nullsummaga mäng. Sellest, et üks kukkus, ei lähe teisel paremaks. Kukkuja võib endaga kaasa tõmmata teisi, edu saavutanu võib selle vilju jagada teistega Võit ja kaotus võivad mitmekordistuda sõltuvalt sellest, kas tunneme sõnu "solidaarsus" ja "vastastikune abi" või ei tunne.
Elu ebavõrdne raskus loob trotsi ja nördimust - võtab motivatsiooni kukkudes tõusta ja edasi proovida. Kui seda raskust kannavad vanemad, kasvatab trots koos vanematega lapsi.
Teatud pinnal võib see muutuda lootusetuks vimmaks. On kurb, aga inimesed reeglina ei vala vimma välja selle algpõhjuste peale - algpõhjus võib olla hoomamatu, suur, põimunud läbi ühiskonna.
Küll aga saab teiste lootusetust ja vimma kultiveerida võimuks. Võim on tipus magus, aga säärasel pinnal kultiveeritud võim on mürgine ja võtab oma kasvupinnalt tuleviku. Eesti ühiskond on kolmkümmend aastat lahku kasvanud. Kui kaugele võib lahku kasvada ilma kärisemata, mina ei tea. Ühte võin aga öelda: viha peal kultiveeritud võimuga seda ei paranda.
Ühiskonda ei liimi kokku nii, et käin päeval raadios - seal ma osatan, liialdan ja fantaseerin (mina pole teinud ühtki viga, süüdi on kõik teised). Kollitan süvariigiga, süüdistan teist poliitikut, kes rõhutas et demokraatiast on kõrgemaid väärtusi (põhiseadus nõustub!) riigipöördekutses... ise luban eemale jäämisel visata tiku tuleohtlikku kohta. Uue päeva hommikul kõnnin naerul näoga Stenbocki majja. Kõik on ju korras!
Poliitikat ei tohi teha kahe näoga, rääkimata kolmest või neljast näost. Poliitiku teod peavad olema valijale ennustatavad ta sõnade põhjal - muidu pole esindusdemokraatial mõtet. Mis mõtet on valida esindaja, kes läheb lühimat teed pidi krabinal võimu poole nagu taksikoer, kes on maksavorsti näinud?
Kui esindamine ei tööta, tuleb hakata rääkima otsedemokraatiast, tagasivõetavast mandaadist, mitme eelistusega häälest, vastuhäälest, üheringkonnalisest Eestist, kus kandidaadid järjestuvad saadud häälte järgi... rasketest teemadest. Kui süsteemi ei saa teha korda, tuleb teha uus süsteem - renoveerida see riik enne, kui temaga õnnetus juhtub.
Parasjagu tekkida üritava koalitsiooni üks liige jõudis hõisata, et rahvaalgatusele antakse referendumite esilekutsumise võim (nagu Šveitsis). Erinevalt šveitslasest, kes on harjunud igal aastal toimuvaid, läbi minevaid ja läbi kukkuvaid referendumeid toidu alla ja toidu peale tarbima, pole eesti elanikul säärastel teemadel harjumust.
Kui referendumid tulevad, tuleb Eesti elanikel kiirkorras - kasvõi nui neljaks - tekitada omale vähemalt hobitasemel poliitika analüüsi võimed. Muidu oleme need ahvid anekdoodist, kellele anti käsigranaat.
Iga referendumi eel peab vältimatult käima kampaania ja toimuma debatid, muuseas massimeedias. Referendumil on alati võimalus nii hääletada kui boikoteerida. Taiwani saarel näiteks on reeglid ja olukord nii, et referendum tihtipeale nurjatakse boikoteerides. Oluline on sõnastus. Kas Eesti saab kümne korraga toimuva alternatiivse ja konkureeriva referendumi maaks, mis kõik 20-protsendilise osaluse tõttu põhja kõrbevad, või muud sorti maaks, on veel lahtine, aga vastus on oluline.
Kui aga tõdeme, et pole jaksu ehitada Eestit ümber, on võimalus teha referendum... et endalt referendumi jõuga referendumite tegemise õigus ära võtta - pall poliitikutele tagasi visata ja öelda: "mina teie praaki ei paranda".
Me peame kas hakkama poliitikuteks või nõudma poliitikutelt sõna pidamist, vaid realistlike lubaduste andmist, ründava retoorika ärapanemist, vigade tunnistamist, ka enda omade.
Poliitik peab oma toetaja ning vastase poole pöörduma samade sõnadega. "Jaga ja valitse" oli Rooma keisrite põhimõte, aga meil pole vaja keisrit. Kui nii jagada, ei jää mida valitseda! See pael, mida harutama peame, on kõvasti sassis, aga pusa pooleks raiudes saame hulga kasutuid juppe.