Artiklid Perestroika programm in english на русском Mujal toimub Meta Promo

Tabudeta maksupoliitikast 2020-11-20 maksud, majanduspoliitika perestroika.pw


Unustasime kraani lahti
Allikas: pxhere.com
Litsents: CC0 public domain

Täna oli ERR-i portaalist värskendav lugeda kokkuvõtet Ringa Raudla artiklist "Vähem kinnis-ideesid Eesti eelarvepoliitikas". Lõpuks on teemast kirjutada võtnud mitte tubli parteilane, vaid TTÜ fiskaalse valitsemise professor. Kuna teadlaste artiklid on vältimatult põhjalikud, nopin loost pakilisemad teemad ja magusamad palad, et neid lähemalt tutvustada.

"Kuigi arenenud riikides domineerib tulu maksustamisel progresseeruv lähenemine, hoiti Eestis 25 aastat kinni proportsionaalse tulumaksu ideest. Keskerakonna saamisel valitsusparteiks 2016. aastal hakkas ka see dogma mõneti sulama. Teiste koalitsioonipartnerite survel on üksikisiku tulumaksu süsteemi lisatud progressioon siiski suhteliselt piiratud, jäädes vaid tulumaksuvaba miinimumiga mängimise tasemele."

Üldistada võib: Eesti tulumaksusüsteemi ülemine ots on lame. Vahet pole, kas teenisid miljoni või mitu, tulumaks on 20%. Maksuvaba tulu vähendab madala tuluga inimeste efektiivset maksumäära, aga ei mõjuta jõukama rahva maksumäära.

Kuna valitsusliit, mille uue korra kehtestas, sisaldas sotside ja Keskerakonna lisaks majanduslikult paremale jäävat IRL-i, oli tulemus ainumõeldav. Rohkema juhtumine nõudnuks piigimurdmist või õnne.

Ometi toetavad riigi võimaldatavad turud ennekõike nende vara kasvu, kellel seda "proovimiseks" üle jääb. Vaatleme näiteks kevadist naftakrahhi, millest mina isiklikut teenisin tagasihoidlikud 700 eurot. Koroonakriisist ajendatuna tekkis turul olukord, kus West Texas Intermediate nafta hind langes lühiajaliselt murust madalamaks, sest ostukohustuste omanikud püüdsid neist vabaneda.

Krahhi olemust lahti rääkimata avanes turul võimalus neile, kes tundsid olukorda, olid instrumentidega kursis, ning kellel oli ülemäärast raha. Kes investeeris õigel hetkel miljoni, võis vabalt teenida teise juurde. Kes paigutas tuhat, teenis peaaegu tuhat - kehvikutel on teenustasu kõrgem. Kes eksis ajaga, sai vähem. Kel raha polnud, ei saanud midagi. Kes polnud kursis, see imestas: "mis toimub?"

Olgem ausad: raha teenimine pole erineva jõukusega inimestele võrdselt raske. Ka maksudedest hoidumine pole võrdselt raske. Sellest kirjutab Raudla järgmist:

"Kokkuvõttes kipub ka praegune sotsiaalmaksu süsteem olema regressiivse mõjuga. Tavatöötajatel pole legaalselt võimalik oma sotsiaalmaksu koormust vähendada ilma töötamist vähendamata, aga kõrgepalgalistes sektorites võimaldab palga välja võtmine dividendidena, mis pole sotsiaalmaksuga koormatud, reaalset maksukoormust oluliselt vähendada."

Üldistada võib: palgatöötaja töötasult peetakse kinni 20% tulumaksu ja 33% sotsiaalmaksu. Ettevõtja saab oma elukorraldusega valida, kas ta saab dividendi-, rendi- või intressitulu. Neilt tasub ta üksnes 20% tulumaksu. On võimalik, et ta vastavalt õiglustundele maksab omale palka, kuid nii tegemine asetab ta nahhaalsema konkurendi ees vähemsoodustatud seisu. Kindlasti ei maksa ükski miljonär oma kogu sissetulekut palgana välja. Talle on loodud võimalus. Muidugi ta kasutab seda. See on regressiivne maksustamine, kus vaesed maksavad kõrgema maksumäära, maakeeli "nähtamatult käelt molli saamine", ja mitte kogemata, vaid plaanipäraselt.

Arenenud riikide progressiivsed tulumaksu süsteemid tasakaalustavad regressiivseid kaldeid ühiskonnas. Eestis on puudane kaalupomm parema kausi peal ja vasakule pandud vastukaaluks õhupalle. Seejärel me imestame, et midagi on kaldu. Loomulikult me aimame, mõni isegi teab... mõni koguni ütleb. Intervjuus, kus Vilja Kiisler küsib Tanel Kiigelt haigekassa kohta, vastab too läbi lillede:

"Pikas plaanis pole haigekassa tulude pool vajaduste katmiseks piisav. Pealegi on meil kuus protsenti ravikindlustamata inimesi. Arvatavasti tuleb meil maksubaasi laiendada. Valitsuses ei ole praegu suurema maksureformi konsensust, aga varem või hiljem tuleb see otsus teha."

Kiik paistab olevat oma vastustes veidi diplomaatiline. Meie vastaks: "viljakotis on auk, aidani on kilomeeter, kui me kotti ära ei lapi, jõuame kohale tühja kotiga ja on hiirtel pidu".

Kolmanda olulise nähtusena tuleks rõhutada läbipaistmatust. Ringa Raudla toob välja:

Kuigi liikumist sisendipõhiselt vaatelt programmipõhise vaate suunas on põhjendatud vajadusega suurendada eelarve läbipaistvust, siis reaalselt on sellel olnud vastupidine mõju. Seadusandlikul võimul on järjest raskem eelarveseadusest aru saada ja seal ka muudatusi teha. Ka kodanikul on keeruline põgusast eelarveseadusest midagi sisukat välja lugeda.

Lühidalt öelduna: kui parlamendi liikmel, kes ei ole majandusteadlane (aga kellele makstakse kõrget palka, et teemale keskenduda ja abi otsida saaks) pole jõukohane teha eelarves sisulisi muutusi, võib olukorda iseloomustada sõnadega "tüürimees pime", "kompass katki" või "kaart kadunud". Riigimasinale on monteeritud külge osad, mis tema operaatoritel pikapeale üle jõu hakkavad käima.

Mõnikord on tähtsam, et asi oleks arusaadav ja hooldatav. Võimalus järelvalveks, ettepanekuteks ja kriitikaks on väärtused, mida ei saa alati väljendada rahas, aga keegi ei tohiks tõsimeeli kahelda, et tegu on väärtustega. Need iseloomustavad mänguteoreetiliselt jätkusuutlikke süsteeme, milles tagasiside korrigeerib vigu. Kui need käest on libisemas, tuleb nad tagasi tuua.