Kes veidi kohalikust meediast kaugemalt infot nuhkimas käivad, teavad nüüdseks et Prantsusmaal on märtsikuud pikendatud. Märtsikuu pikendajad avaldavad meelt ja veedavad öö jalgadel (#NuitDebout). Igatahes, oluline arv inimesi pole rahul.
Millega nad kõige enam rahul pole?
Oluline tegur näikse olevat tööseadusandlus (“El Khomri seadus”) mida sotsialistidest valitsus hiljuti teerullimaitseliste võtetega muutis. Ametiühingud väga vastu ei vaielnud, seega võtsid vaidlemise oma teha ühingutevälised tegijad. Tööseadustest torgib kõige enam vallandamise lihtsustamine – samas, Eesti tasemele langemisest on asi kaugel. Muudatused on siit vaadates üsna leebed.
See pole aga ainus põhjus – öeldakse, et kopp on üldisemalt ees. Tuuakse välja punkte:
– eriolukord ei sobi (meeleavaldusvabaduse piiramine, jälitustegevuse laiendamine)
– hüüdlause "politsei kõikjal, õiglus ei kuskil!"
– kasinuspoliitika ajab närvi, eriti maksuparadiiside ja suure ebavõrdsuse taustal
– erastamine ajab närvi juhtumite taustal, kus see on teenuste hindu tõstnud
– ksenofoobia ajab närvi
– see, kui sotsialistlik partei ajab kapitalistlikku poliitikat, ajab närvi
Võib natuke ennatlikult üldistada, et valitsus ei saa meeleavaldajate nõudmisi järeleandmistega rahuldada. Valitsusel pole piisavalt manööverdamise ruumi, valitsus muretseb oma sisemise stabiilsuse pärast, paljud probleemid pole valitsuse kontrollitavad. Samas, eriolukord ja reaktsioon terrorile on valitsuse kontrollitavad asjad.
Üldiselt on meeleavaldajate programm sotsialistliku valitsuse omast vasakpoolsem ja samas liberaalsem. Majanduslikus neoliberaalsuses nähakse probleemide allikat. Ühtviisi on selge, et tegu pole mingite anarho- kommunistidega, vaid üsna tavaliste, peamiselt nooremapoolsete ja peamiselt keskklassi inimestega. Oma vaadetelt on nad siiski anti-autoritaarsed, ja eelistavad tegutseda üldkoosolekute najal, ilma juhtideta. Protestimeelseid kalastavate paremäärmuslaste sisse imbumise nad tõrjusid otsekoheselt.
Riigiga on asjad sedasi, et see on mõnel korral politsei meeleavaldusi laiali ajama saatnud. Aga kuidas sa ajad laiali kahtekümmend tuhandet inimest? Jah, vägivaldselt, mitte ilusti, mitte tõhusalt – see eskaleerib protestimeeleolu. Seetõttu on valitsus kaika lisaks näidatud porgandeid, lubades olla eriti tubli noorte tööpuuduse leevendamisel. Lubadused on teadagi lubadused.
Samune tööpuudus on muidugi Prantsusmaal tõesti kõrgem kui näiteks Saksamaal (üldine tööpuudus väga umbkaudu öeldes 10 vs. 5 protsenti). GPD on samas liivakastis, natuke Saksamaa ja UK omast madalam. Töönädal on lühem. Seega võiks öelda, et esineb ebaefektiivsust ja omale rakendust mitte leidnuid paneb see kindlasti nördima, samas pole käibel enda oimetuks rügamise kultuuri.
https://en.wikipedia.org/wiki/Economy_of_France
https://en.wikipedia.org/wiki/Economy_of_germany
https://en.wikipedia.org/wiki/Economy_of_UK
GINI indeks on Prantsusmaal ajalooliselt olnud kõrge (ebavõrdne). See on aastakümneid (mitte ainult regulaarse mässamise abil, aga ka selle läbi) langenud, seega keskkond on muutunud varaliselt võrdsemaks. Lähiminevikus on muutus peatunud. Ootused võrdsemast tulevikust on seega kohtunud takistusega, aga jõutud on naabermaadega sarnasele tasemele (allikas: Wikipedia ). Kahjuks päris värskeid andmeid mul kiirmeetodil leida ei õnnestunud.
Seega ei saa öelda, et protestijatel sitt ninani ulatub. Ukrainaga ei anna kohe üldse võrrelda. Hong Kongiga ei tasuks kah üldse, kuna geopoliitika erineb tohutult. Tugev võrdlusmoment on Lõuna-Euroopa riikidega.
Ei oskagi muud öelda, kui et ohh... see mis toimus mujal varem (Podemos vol II?) on nüüd Prantsusmaale jõudnud. Loodan samas, et nad politseil end läbi peksta ei lase, ikka taiplikult ja visalt vastu hakkavad. Veel rohkem loodan, et nad leiavad uusi lahendusi, mida mujal ei leitud. Loodan, et kasutuskõlblikke.
Aga jah, mina ennustaksin Prantsusmaal uue (sotsialistidest vasakpoolsema) poliitilise jõu teket, sest praegune olukord ei ole retsept revolutsiooniks. Viimast ei juhtu allpool kriitilist massi ja keskklassi suurematel gruppidel sita ninani tõusmist. Vähema ebamugavuse korral kallist hinda maksma pole valdav enamus inimesi nõus. Kuitahes nördima paneb on asi isiklikust vaatenurgast, ei ole ühiskondlik vaatenurk desperatiivne. Säärases olukorras peab lahendus olema leitav muudel viisidel...
...aga kuidas?
Valik allikaid, mainstreamist anarhistideni, igaüks oma kallakuga:
1) Kaanepildi allikas: Wikipedia, link teksti keskel
2) Helsingin Sanomat: http://www.hs.fi/ulkomaat/a1460693621750
3) Kansan Uutiset: http://www.kansanuutiset.fi/artikkeli/3530344-ranskan-protestiliike-aloitti-uuden-ajanlaskun-kirjaimellisesti
4) LSE European Institute: http://blogs.lse.ac.uk/europpblog/2016/03/09/what-the-new-french-labour-law-tells-us-about-france-and-the-euro/
5) ROAR Magazine: https://roarmag.org/essays/paris-square-occupation-nuitdebout/
6) Anarchist News: http://anarchistnews.org/content/march-39-and-counting%E2%80%A6-nuit-debout-and-new-french-uprising