Artiklid Perestroika programm in english на русском Perestroika otsib kandidaati Mujal toimub Meta Promo Tagasiside

Äärmusluse lätted ja teistmoodi valimine 2018-12-05 vastuhääl, vahevalimised, pettumus, äärmuslus Jaan Veski

Käesolev artikkel on inspireeritud kolme teise inimeste arvamusest. Kõigepealt kleepis me tänavareklaami peale lisamärkused teine anarhist, kes tuletas meelde tsitaati: "Esindusdemokraatlik valimine on samaväärne olukorraga, kus teekäijat ümbritsevad röövlid annavad talle valida, millisele röövlile rahakott loovutada." Jätsime kleepsud alles, kuigi lõpuni ei nõustu. "Röövlid" jagavad nimelt omavahel vaid münditasku sisu, paberraha pruukimiseks on igal röövlil programm. :)

Antud mõte pole uus, 1920-ndatel väitis anarhist Emma Goldman, et valimised loovad pelga illusiooni osalusest, maskeerides otsustamise struktuuri. Goldman pakkus lahenduseks streike, proteste ja otsest tegevust.

Mitte valimisega on probleem. Teised ju valivad! Valimine pole energiamahukas, otsene tegevus on. Jättes valimata, jätame kasutamata energiasäästliku võimaluse mõjutada olulisi protsesse. Seetõttu Perestroika valib ja kutsub valima. Isegi kui valimata jätmine annaks meile juurde energiat (ei anna ju), mille suunaksime eranditult otsesesse tegevusse, võib viimane põrkuda ebaratsionaalse seadusliku keeluga.

Kui riik keelab, tuleb riiki muuta või ta teelt kõrvaldada. Viimane tundus 1920-ndatel ehk hea ideena, kuid on 20-nda sajandi vältel tõestanud end väga ohtliku tegevusena, mis on ka ebaõiglane nende suhtes, kes arvavad (ehk isegi õigustatult), et riik lisab nende elukvaliteeti. Võib-olla teised ei hinda oma vabadust piisavalt kõrgelt, aga kas anarhistil on õigus nende eest ära otsustada? Ei ole! Just nagu inimesed tohivad oma magamistoas vastastikusel nõusolekul mängida BDSM-i mänge, tohivad nad ühiskonna raames mängida ka riiki, kuni see ühiskonda ära ei lõhu ja temast mittehuvitatud isikud ilusti rahule jätab. :P

Pelgalt valimine on aga toonud meid siia, kus hetkel oleme. Võim ja inimesed on teineteisest kaugenenud. Võimuga peadpidi põrkunud anarhistil on kiusatus sirutada käsi otsese tegevuse kõige nahhaalsema viisi järgi ja midagi katki teha. Hea, et siin veel ei tehta, Eesti ühiskond on niigi väga habras.

Just nagu Krister Paris oma loos "Ma mõistan sind, ekrelane" kirjutab, ei tunne kujuteldav Hiiumaa tagaotsas elav EKRE valija, et tal oleks mingisugust mõju poliitilisele protsessile. EKRE kǘll eitab Parise oletust valjuhäälselt, aga meie arvates on analüüsis omajagu tõtt.

Peep Peterson ametiühingute keskliidust kirjeldab loos "Radikaliseerumise lätted" sama protsessi teise nurga alt. Peterson ütleb, et on näinud inimesi proovimisest loobumas, ja mõistlikest aktivistidest rusikavehkimise fännideks muutumas.

"Olen näinud oma silmaga pealt, kuidas on radikaliseerunud paljud ametiühinguliikmed, kes veel ei olnud ise lossiplatsil, aga elavad praegu peksjatele kaasa sotsiaalmeedias. Nende väga eeskujulike kodanike radikaliseerumine pole toimunud äkki ja üleöö. Protsess on olnud aeglane ja piinav – läbitud on ebaõigluse märkamise ja sellele organiseeritud õiguspärase vastuastumise etapp. Riskitud on oma julgeolekuga ja vaatamata kõigile rahvusvahelistele reeglitele jäädud lõpuks alla vägivaldse tööandja omavolile."

Usume teda - ka Perestroika tiimile pole protsess võõras. Meie seas on anarhist, kes on saanud peaaegu juristiks, käies riigi ja omavalitsustega omandireformi ja eluasemeõiguste teemal mitmeid kordi kohut. Kui oled õiguse valdkonnas kirjaoskaja, on selline elu vaid kurnav, kui peaks toetuma teiste abile, häviks nii rahakott, närvid kui usk rahumeelselt kuhugi jõuda.

Too anarhist kinnitab, et on oma silmaga näinud, kuidas toonasest liitlasest, pettunud sundüürnike eestkõnelejast, kes kunagi ajas õiget asja, on nüüdseks saanud tülgastav võõraviha levitaja. Kuidas muutus toimus, meie kolleeg ei tea. Vaevalt, et võõramaalased sundüürnike eestkõnelejat ründasid. Pigem hakkas ta aktsepteerima, et ülbus on ühiskondlik standard, ja leidis, et koos teistega ülbust arendades saab vähemalt võimu mekkida, isegi kui õiglus tabamatuks jääb.

Anarhistidele on võimu mekkimine keelatud, võib-olla see ongi meid seni veidi kaitsnud. Peterson järeldab midagi sarnast, kirjeldades: "Radikaliseerumise ja jõuetuse juured on Eesti ühiskonnas valitsevas sügavas süsteemses ülbuses".

Mis on lahendused?

Anarhistide klassikaline lahendus on võimu piiramine. Kõik asjad, mida inimene teeb enda hüvanguks, aga mis ei kahjusta teiste selget huvi ja heaolu, peavad anarhisti arvates olema riigist ja omavalitusest reguleerimata, vabad tegevused. Kuigi anarhist ei poolda riiki, pooldab ta valiku korral säärast riiki, mis tasandab klassivastuolud ja soodustab võrdsust ja võrdseid võimalusi, ühesõnaga hoiab ära ebaõiglust.

Igale ühiskonnale on sümptomaatiline areneda metsiku lääne faasist betooni valatud bürokraatia etapi suunas, edasi aga tekib oht kalduda karmi korra teele ja libiseda autoritaarsuse kraavi. Välja sealt paljud ühiskonnad enne katastroofi ei saa.

Hullem veel, eelkirjeldatud protsess võib iseloomustada kogu inimkonda, ja võib olla vastus küsimusele, miks me ei näe maailmaruumi kihamas tulnukate tsivilisatsioonidest. Võib-olla nad kõik hävitasid endid, nagu iga inimeste ühiskond (välja arvatud millegipärast Šveits ja Island) regulaarselt teeb? Ehk peaksime meeles pidama, et Külma Sõja ajal oli tuumalöökide jagamine NSVL ja USA vahel mitu korda pingul närvide ja valehäire tõttu teoks saamas. Igal korral vedas. Alati ei vea.

Eestis ei ole küll jõudu, et jagada teineteise pihta tuumalööke, aga Eesti katkitegemiseks jätkub jaksu küllaga. Kuidas ennetada? Kui küsida meilt, kuidas ennetada radikaalsust, siis vastame ausalt: inimene, kellel on elus häid asju kaotada, ei muutu naljalt väga radikaalseks. Kui inimesel on lootust ausa tööga hästi ära elada, siis ta reeglina valib selle tee, mõnikord isegi liiga kergelt (lastes bürokraadil end domineerida).

Majanduslik heaolu võib aga lõppeda "rahaga suu kinni toppimise" teel, milleks tõsi küll, Eesti loodusvaradest ei piisa (seda harrastavad Araabia poolsaare maad). Kui tahame radikaalsuse lisaks ennetada võõrandumist, siis vajab tähelepanu poliitiline süsteem. Agu Leinfeld otsib lahendusi artiklis "Poolt ja vastu ehk kuidas muuta valimised inimestele lähedasemaks?". Ta on ära tundnud mitu kitsaskohta, tsiteerime:

"Tänane valimisüsteem on võrreldav olukorraga, kus oleme sõiduki roolis, mille juhtimiseks on võimalik kasutada ainult erinevate suundade gaasipedaale." Pidur puudub. Eksisteerib vaid Riigikogu, mis annab seadusi, puudub Riigivastane Kogu, mille amet oleks neid tühistada. Valija võib vaid poliitikuid valitsema saata, aga mitte neid tagasi kutsuda või valitsemast keelata.

Leinfelt kirjutab: "Süsteemiteoorias on selle kohta lihtne lause: tagasisidestamata süsteemid ei ole juhitavad." Edasi käsitleb ta valimiste sagedust ja vahepeal toimuva muutuse ulatust. "Tänapäeva Eesti riigi juhtimise tagasiside regulaarsus on kord nelja aasta tagant ja sellest täpsusest kiiresti muutuvas keskkonnas ei piisa." Nõustume ka sellega.

Leinfeld pakub lahendusena võimalust anda valimistel vastuhääl, ehk keelata kellelgi valisemast, volitades samas kedagi teist. Vastuhääl ei peaks tema arvates olema sama kaaluga, kui poolthääl, vaid nõrgem malenupp samal laual.

Teise variandina pakub Leinfeld vahevalimisi. Tundes USA poliitilist süsteemi, kus vahevalimised reeglina võtavad teovõime käest ära läinud mängijatelt, arvame, et ka selles soovituses on iva.

Arvame, et need on head ideed! Siinkohal tuleks aga meenutada viise, kuidas anarhistid oma esinduskogusid on korraldanud. Paljude anarhistide arvates ei pea saadikul olema sõltumatust eirata oma lähetajate soove, vaid volituse temale peaks saama tagasi võtta. Anarhistid on seda meelt, et kui saadiku tegevus ei pälvi enam saatjate heakskiitu, kutsutakse saadik tagasi ning läheb keegi teine. Tõsi küll, Eesti praegune valimissüsteem, kus hääletamine on salajane, ei võimaldaks anarhistide moodi toimetada.

Leinfeldi idee on aga atraktiivne oma kerge teostatavusega, kuna vahevalimised on testitud lahendus, ja vastuhääl on ühilduv salajase hääletamisega, erinevalt meie lemmiksüsteemist, kus esindaja tagasi saab kutsuda. Soovime, et tema ideed leiaks laiemat kõlapinda!