Õhtuleht avaldab Enn Tõugu arutluse "Anarhistlikud mõtted Prantsusmaa presidendi toetuseks", mis omakorda viitab Emmanuel Macroni kõnele Esimese Maailmasõja lõpu aastapäeval, mille üle muuseas arutleb Angelique Chrisafis ajalehes The Guardian.
I maailmasõja lõpetanud vaherahu aastapäeval ("Armistice Day" on meile mõnevõrra harjumatu tähtpäev) pidas Macron üsnagi poliitilise kõne, kus hoiatas Donaldi ja Vova nähes, et vanad deemonid on tagasi tulemas ja ohustavad rahu. Euroopas teatavasti on nüüdseks lausa harukordselt rahulik periood [PNG] (allikas: War and Peace: Our World in Data).
Macron ütleb asja kohta sedasi: "Patriotism on natsionalismi täpne vastand. Natsionalism on patriotismi reetmine. Öeldes 'meie huvid kõigepealt, suva mis teistest saab', kustutatakse kõige hinnalisem asi, mis ühel riigil või rahval olla võib, mis temast suure võib teha ja mis on tähtis: tema moraalsed väärtused."
Tõugu läheneb asjale natuke teise nurga alt, selgitades nõnda: "Sel juhul näeme, et ajalugu on õnnetul kombel läinud nii, et omaaegsetest vürstiriikidest on tekkinud suured ja väikesed moodustised — riigid, mis nüüd iga hinna eest püüavad end säilitada, mitmed sageli ka oma rahvast lollitades, et kodanike lojaalsust kindlustada. Seda nii Euroopas kui ka Aafrikas ja mujalgi."
Tõugu toob esile kaks põhilist riigi rolli, "kindlustusseltsi rolli" ning "MTÜ rolli". Kindlustusselts põhineb majandusel ja ammutab jõudu majandusest, MTÜ põhineb ideedel ja ammutab jõudu nende headusest.
Tõugu ei salga maha, et inimesed näevad mõlemat sorti riike läbi, ning kui neile anda valik, mis välis-eestlastele on antud, valivad nad suupisteid mõlemast menüüst: "[nad] kasutavad mingi jõuka riigi (USA või Rootsi) kui kindlustusseltsi hüvesid, olles samal ajal vähemalt hingelt Eesti kui mittetulundusühingu liikmed." Loogiline ja arusaadav. Eesti on kindlustusseltsina kehv valik, noor, mitte kuigi jõukas, ebapiisava massiga. Ideesid on siin USA kaheparteisüsteemiga võrreldes küll ja veel, (tõsi küll, mitte alati häid), Rootsiga võrdlemine kukub sel kohal läbi, sest seal on kah.
Edasi tüürib aga vana lausa päris anarhismi suunas. :) Kui inimesel on kasulik suuta valida omale riike, siis riigil ei ole kasulik, et inimesed riike saavad valida. Paljud riigid ei ole sellest ideest üldse innustunud, ja jonnivad aktiivselt vastu. Selle kohta kirjutab ta:
"Peame siiski mõtlema ka küsimusele, kuidas on riigid seotud maaga. Enamik riike peab tänapäeval oluliseks seda, et neil oleks võimalikult suur maatükk, mida nad oma territooriumiks nimetavad. Kuigi see tundub olevat igand, sobib see tänapäeva riikidele suurepäraselt kas või sellepärast, et riigi maal elavaid inimesi peetakse sisuliselt riigi omandiks, seda peaaegu nagu vürstiriikide ajal."
Riik ei salli konkurentsi. Kindlustusseltsile säärane käitumine üldse ei sobiks... MTÜ peaks sel juhul olema mingi usuühing... ometi peame me riigi puhul normaalseks, et ta ei salli enda kõrval konkurente. Keskmise riigi arvates peab inimesel tänase päevani olema üks isand, ühes kõrges tornis, ja kui nigelasti läheb teiste kummardamisel, sõltub sellest, kas on karm või leebe režiim:
"Olgu siin näiteks Krimmi kahmamine Venemaa poolt. Kui see ära tehti, said Krimmi tatarlased, sõltumata nende tahtest, otsekohe Venemaa alluvateks (teatud mõttes omandiks)."
Tõugu pakub võimaliku tulevikuteena välja, et kindlustusseltsi roll võiks MTÜ rollist lahkneda:
"Suhteid MTÜde vahel peaks saama korraldada kokkulepitud reeglite järgi, kuigi see pole kerge. Samas, rahvusluse küsimus pole praegugi lihtne. Kui usk ja rahvuslus eraldada majandusest, peaksid asjaolud vähemalt selgemad olema.
Rahvuste säilimine vähemalt Euroopa alal peaks olema võimalik ja vajalik paljudele. Mõtleme siin katalaanidele ja baskidele Hispaanias, valloonidele ja flaamidele Belgias, šotlastele, iirlastele ja uelslastele Ühendkuningriigis, mustlastele Rumeenias ja mujalgi.
Kui Euroopa kujuneb selliseks, et inimene saaks kindlustusseltsi tüüpi riiki vabalt valida ning piirid riikide vahel täielikult kaovad, peaks sellest suur kasu olema. Seda ehk pidaski Macron oma kõnes kaudselt silmas. Meie huvi oleks, et rahvuslusele põhinevad MTÜd saaksid üldtunnustatuks ning Eesti MTÜ oleks võrdne Prantsusmaa MTÜga. Sel juhul oleks mul Euroopalikku patriotismigi lihtne tunnistada."
Perestroika põikab aga mõttekäigu lõpus kõrvale ja rõhutab, et iga meetod, mis aitaks vähendada riikide konkurentsi teineteisega, oleks kogu maailmale kasulik.
Kui hetkeks unustada meid kui indiviide esmalt ähvardavad olmelised ohud (vaesus, haigus, harimatus, ebavõrdsus), ja tõsta pilk inimkonda ähvardavate eksistentsiaalsete ohtude peale, siis seal kohvikus pakutakse meile: a) suurte riikide sõda võimsate relvadega... b) majanduskriisi, mis laseb inimesi manipuleerida sõjani... ja c) meie kõigi kollektiivset sõda (sest ta pole muud, kui omakasu taga ajamine teiste kulul) keskkonna vastu...
...ehk miskit sorti sõda vähemalt kolmel taldrikul. Omaette riskina istub eraldi katlas haigus (mõni uus ja pandeemiline). Endale on kohta välja teenimas aga uus risk nimega "tehnoloogilne massiõnnetus". (Mina isiklikult austan Päikese võimu ja kardan ta tujusid, sest tänapäeva ühiskond ei elaks Carringtoni sündmust kergelt üle. Et säärane asi toimus nii hiljuti kui aastal 1859, ei tundu taibukas elektroonikast väga sõltuvusse jääda.)
Sõjad on aga säärane risk, mida on meie võimuses ära hoida. Sõdade ärahoidmine eeldab, et riigid teenivad meid, mitte meie ei teeni riike, ja et me mõistame, kuidas ühiskonnad katki lähevad ning ei roni sellele teele.