Aastal 2006 kehtestas Euroopa Liit direktiivi 2006/24/EC ehk "telekommunikatsiooni metainfo talletamise direktiivi". Eesti Vabariigil oli tuline kiire see omaks võtta ning aastaks 2008 oli Elektroonilise Side Seadus muudetud (vihje: siseminister Jüri Pihl).
Aastaks 2014 olid kohtuveskid jahvatanud ja Euroopa Kohus tegi otsuse, et sidevahendite metainfo lausalist ning ennetavat kogumist sätestav direktiiv on vastuolus EL Põhiõiguste Hartaga. Anarhistid hõiskasid, et näe, kohus tegi vahelduseks midagi mõistlikku...
...ainult et...
Elektroonilise Side Seadus on muutmata tänaseni, eelnõud ei paista. Kõigi inimeste kõigi sideseansside metainfo talletatakse 1 aastaks, kõiki koheldakse kahtlustatavana. Maksumaksja maksab.
ERR vahendab vandeadvokaat Carri Ginteri arvamust teema kohta:
"See on karauul, on aeg appi karjuda. Kui Euroopa Kohus ütleb, et asi mitte mingil juhul ei tohi eksisteerida, inimõiguste kohus ütles viimati septembris 2018, et selline asi ei tohi mingil juhul olla, siis meil kuidagi on pead liiva all ja ootame kuni probleem kohtus materialiseerub."
Siinkohal on vist mõttetu rääkida sellest, kuidas Telia Eesti võrgus kuulatakse pealt rohkem kõnesid, kui Telia Rootsi võrgus. Mõttetu on ka rääkida teabehanke (luure) raames tehtud jälituse mahuaruannete avaldamisest.
Ilmselgelt on ühel väikeriigil probleeme Euroopa Liidu seaduse täitmisega. Kas põhjuseks on saamatus, küüsi sissepoole hoidvad sise- ja justiitsministeerium, või on jõuametkondade huvi olulisem, kui viimase taseme kohtu otsus... kes seda teab.