Artiklis Vangistuse varjatud pale kirjutab Jaanus Kangur mõtlemapanevalt sellest, millised on riigi ideoloogias vanglakaristuse eesmärgid, ja milliseid neist vangistus tegelikult täidab.
Ta märgib ära, et vangistus reeglina ei paranda inimest ega heasta ta tehtud kahju, tõepoolest isoleerib, aga tihti teeb inimese rohkem katki (tõstab uute kuritegude tõenäosust). Selle protsessi peale kulub ka kõvasti raha.
Tõsiusklik süvariik / turvariik (mis enamasti on riigina ise ohtlik oma elanikele) omakorda vangistaks meeleldi mitte süü, vaid ohtlikkuse baasilt. Ka praegune riik lähtub sellest argumentatsioonist seal, kus põhiseadus selgelt ei keela. Katse loetleda mälu järgi poliitilisi jõudusid, mis selle suundumuse vastu töötaks, lõppes ummikteega ja tõdemusega, et "Nihikas (nihilist.fm) kunagi räägiti sellest".
Paraku pole vangla ainus koht, kus riik inimesi murda üritab. Väga paljusid üritab riik murda noores ja tundlikus eas, ilma et nad midagi valesti teinud oleks, kästes nad sõjaväkke ja indoktrineerides seal mitu kuud. Õpetades, et riigi nimel teisi inimesi tappa on õige, aga muidu on halb. Kuidas see inimestele mõjub, võiks psühholoogid uurida võtta, ma ei oleks üllatnud, kui sel kõrvalmõjud on.
Üks anarhist tuletab selle peale aga meelde Melchor Rodríguez García't, kes Hispaania kodusõja ajal määrati Madridi vanglaid juhtima. Ajaloo iroonia seisneb selles, et hüüdnime Punane Ingel sai ta fašistidelt. Tegevuse käigus suutis ta ära lõpetada mitmeid ebainimlikke ilminguid ja lisaks paljastada Hispaania Kommunistliku Partei salavanglate süsteemi. Kui ta pärast sõda ise vangi langes, leidus piisavalt fašiste, kes tema poolt tunnistasid ning kinnitasid, et tänu sellele tüübile on nad elus. Teda ei hukatud ja ta vabanes peagi.
Minevik ei kordu, aga midagi sellest õppida saab. Vangla võib olla ühtemoodi või teistmoodi toimiv asutus. On väljaspool vanglat elavate ülesanne jälgida, mismoodi ta toimib. Jaa, ka see on meie ülesanne. Ei, see pole kellegi teise probleem. Kui palju me selle ülesandega oma poliitilises elus tegeleme, võime nüüd inventuuri teha. Ise tunnistan, et Kangur tabas hella kohta. Koban pimedas ja üldse pole tegelenud, laiapõhjalise teabe asemel tean üksikuid juhtumeid siit ja sealt, mis ei kõlba üldistuseks.
Lõpetuseks aga välispoliitiliselt väga ebamugav viktoriiniküsimus. Me kõik aimame ilmselt, et kõige suurem protsent elanikest on vangis Põhja-Koreas, aga ametlik statistika seda ei tunnista. Hiinaga on asi nukker, see nimelt kohaldab kinnipidamist ja "ümber kasvatamist" tegude puhul nagu "uiguuri rahvusest olemine". Türgis läks just halvasti, seal loetakse terroristiks, kui Erdogani vastu suu liiga lahti teha. Venemaa on murekoht. Imekombel jääb mõni ment harva vahele, kui kedagi jälle peksab või alandab. Enamasti ei jää, täitevvõim on karistamatu.
Täna küsin aga lugejalt, millises "vabas" ja statistikat korralikult pidavas riigis on elanikest vangis kõige suurem protsent? Protsent, mis ületab Venemaa oma, ületab Hiina oma. Vikipeediat tohib spikerdamisel kasutada. Vihje: Eesti Vabriigi hea liitlane. Üle mere lääne pool, pigem kaugel ning ei ole Mehhiko. Jah, sealgi on nässus. On küll vandekohtu süsteem, aga enamus rataste vahele jäänuid läheb juriidilise võitlusvõime puudumise tõttu prokuratuuriga kokkuleppele ja tunnistab end milleski süüdi, ükskõik kas on või pole. Teine tõenäoline põhjus on, et kes on vangis olnud, seda tööandjad väldivad, ja väldivad seda rohkem, mida rohkem neile infot avalikest registritest jõuab. Keda aga tööandjad väldivad, peab taotlema sotsiaalabi. Paraku pole seal maal see süsteem arenenud. Tegemist on lõksuga, muud midagi.
Meenutame siinkohal kõik: kui ametnik leiab, et me oleme milleski süüdi, siis ta saab meie elu põhjalikult segada (või lausa hävitada) vähemalt seni, kuni kohus otsustab vastupidist. Ja mõnikord kauemgi. Enamusele meist ei juhtu seda. Mõnele juhtub, ja hea oleks, kui inimlikkus säiliks ka siis.