Artiklid Perestroika programm in english на русском Perestroika otsib kandidaati Mujal toimub Meta Promo Tagasiside

Noam Chomsky 90 2018-12-11 kaua tiksuv anarhist, usa ajalugu, sünnipäev Jaan Veski

Selle kõrvale, kui pehmeks ja ümarguseks tikkuv Trube jälle raamatut avaldab, sobib tähistada Noam Chomsky sünnipäeva. Eesti riik ei suutnud pekki minemata 30 saada, meil on pakkuda anarhist, kes 7. detsembril sai 90-aastaseks! :) Päris pika süütenööriga ilmselt! :P

Alustada võiks tsitaadiga: "Isik, kes väidab võimu olevat õigustatud, peab tõestama, kuidas see õigustatud on. Kui ta seda tõestada ei suuda, tuleb võim õigustamatuks lugeda ja ära lammutada. Et nüüd aus olla, anarhism ei ole eriti palju rohkem, kui see tähelepanek."

Aastal 2013 korraldas Readers' Digest konkursi, otsimaks USA kõige usaldatumat isikut. Noam Chomsky sai sel palaganil 20-nda koha, jäädes alla Michelle Obamale (#19) aga edestades Jimmy Carterit (#24).

Oma anarhisti-karjääri alustas ta Oak Lane'i koolis, mis oli John Dewey stiilis eksperimentaalkool, kus lapsi kannustati ise mõtlema ja loomingulisust peeti olulisemaks, kui hindeid. Chomsky ise arvab, et nii võiks korraldada kõiki koole, "aga autoritaarsetel asutustel rajanev ühiskond ei salliks sääraseid koole eriti kaua".

Kümne aastasena avaldas Noam kooliajalehes artikli Barcelona langemisest Hispaania kodusõjas fašistide kätte, mis oli tema järgneva elu jaoks pigem oluline sündmus. Hiljem luges ta sõjas osalenud George Orwelli raamatut "Kummardus Katalooniale". Chomsky sai üsna varakult aru, et inimesed võivad rõhuvate süsteemide vastu üles tõusta ja koostöös organiseeruda. Sellel taustal on loogiline pidada anarhismi päris võimaluseks.

Kaheteist aastaselt läks ta Philadelphia linnas Central High School-i, mis oli kõrgelt hinnatud kool, ja mida ta vihkas: "See oli nõmedaim, naeruväärseim koht, kuhu ma sattunud olen, nagu musta auku langemine. Esiteks oli see ääretult konkurentsipõhine, sest see on üks parimaid viise inimesi kontrolli all hoida." Ta jäi kooli, kuid kaotas huvi.

Nagu mitmed antiautoritaarsed noored, jälestas Noam standardset koolitust. Siiski ei ajanud ta sassi kooli ning haridust, ja haris ennast teismelisena väljaspool kooli seinu. 13-aastasena kuulus tema rutiini rongiga New Yorki sugulaste juurde sõitmine, kus ta veetis palju tunde onuga, kes pidas Manhattani 72. tänaval ajaleheletti, ning lehemüügi lett oli oma aja "kirjanduslik-poliitiline salong". Seal puutus Chomsky kokku kohaliku radikaalse poliitika ja juudi töölisklassi kultuuriga.

16-aastaselt alustas Chomsky õpinguid Pennsylvania Ülikoolis, aga pettus. "Kui ma ülikooli kataloogi sirvisin, oli seal palju ägedaid kursusi, päris häid asju. Selgus aga, et see on ülekasvanud keskkool. Aasta hiljem kaalusin välja kukkumist ja ainult juhuse läbi jäin kooli." Ülikoolis tutvus ta karismaatilise keeleteaduste professori Zellig Harris'ega, mis viis Noami jäämiseni õpetlaseks ja saamiseni tuntud keeleteadlaseks.

Chomsky varajased huvid oli aga pigem poliitilised. "Ma olin lapsest peale olnud sügavalt seotud radikaalse ja dissidentliku poliitikaga, aga seda vaid intellektuaalselt." Lõpuks intellektuaalsest seosest enam ei jätkunud, aga Chomsky räägib: "Paraku olen ma iseloomult pigem erak, ja eelistan väga töötada üksi, ja mitte üldsegi teiste seas."

Chomsky ületas psühholoogilise tõkke, mis maailmasse sekkumist takistab, ning eks suutlikkus oma tõrgetest ja piiridest üle saada iseloomustab vist paljusid edukaid võimuvastaseid.

Oma 30-ndates eluaastates oli Chomsky saanud tunnustatud lingvistiks ja 1960-ndate aastate alguses üheks esimeseks USA õpetlaseks, kes Vietnami Sõja avalikult hukka mõistis. Kui sõjavastane liikumine USAs laienes, kirjeldab Chomsky: "Ma teadsin, et ma olen liiga eneseuhke, et neis võitlustes pelgalt passiivseks jääda. Ma teadsin, et märgukirjade allkirjastamine, raha kogumine ja aeg-ajalt välja tulemine pole piisav. Mulle näis kriitiliselt tähtis teha rohkem, ja ma teadsin, mis sest tulla võib." Kümme aastat protestis Chomsky ka osa oma maksusid maksmata jättes, toetas sõjaväekutsele allumatuid, arreteeriti mitu korda ja sattus Richard Nixoni ametlikku vaenlaste nimekirja.

Kõrvalepõikena ajalukku, siis USA ikka veel ainsa ametist vabastatud presidendi "vaenlaste nimekiri" tuli takkajärgi välja 1973-ndal aastal, Watergate'i skandaali kuulamistel Kongressis.

Nimekirja eesmärk oli kasutada föderaalset Maksuametit, et mõjutada teadusrahastuse, föderaalsete lepingute saadavuse, kohtuvaidluste ja süüdistuste vahendusel poliitiliste vastaste käekäiku.

Tsiteerides toonase Valge Maja nõunikku John Deani: "See memorandum adresseerib küsimust, et kuidas võimul olemise fakti maksimaalselt kasutada, tegelemaks isikutega, kes on teadaolevalt aktiivsed selle administratsiooni vastased; öeldes natuke otsekohesemalt - kuidas me saame föderaalse masinavärgiga oma poliitilistele vastastele sitta kokku keerata." [Wikipedia]

Nixoni enda määratud maksuameti direktor Donald Crichton Alexander keeldus presidendi korraldusi täitmast, mispeale president teda edutult ametist kangutada püüdis.

Oma poliitiliste seisukohtade tulemusena leppisid Noam ja tema abikaasa Carol (nad abiellusid 1949, Carol suri aastal 2008) targalt kokku, et Carol jätkab õpinguid ja omandab doktorikraadi, mida on pere toitmiseks vaja, kui Noam peaks vangi pandama. "See oleks ka juhtunud, kui poleks toimund kahte meile ootamatut asja: (1) luureagentuuride täielikku ja tegelikult tüüpilist ebakompetentsust ja (2) Tet Mau rünnakut, mis veenis USA ärieliiti selles, et mäng pole küünlaid väärt ja toetas süüdistuste tagasivõtmist."

Carol Chomsky sai lõpuks ametikoha Harvardi Hariduskoolis ning rajas oma eduka akadeemilise karjääri. Nende valikute tulemusena ei elanud Chomsky'te pere kunagi rahahädas ega puuduses.

Mõistlike valikute hulka võib kirja panna ka paljude võimuvastaste aktivistide ennasthävitavate tendentside vältimise. Paljud meist keelavad omale täisväärtusliku inimelu. Aktivistil pole mõtet võtta lemmikloomi. Aktivistil pole mõtet omada vara. Aktivistil pole mõtet sebida suhteid, kindlasti olete natuke kuulnud kuskilt? Chomsky on publikule vastupidi rõhutanud: "Teist ei saa tõhusat poliitilist aktivisti, kui teil puudub rahuldav elu. Keegi meist pole mingi pühak, mina küll mitte. Ma ei loobunud majast, autost, ei elanud hurtsikus ega töötanud 24 tundi päevas inimkonna hüvanguks. Isegi mitte natuke." Üks sõber on teda iseloomustanud mainides, et "suvel meeldib talle palju õues olla, järves ujuda, purjetada ja rämpstoitu süüa".

Chomsky esindab aktivisti, kes ei eita oma majanduslikke silmakirjalikkuseid, kuid ei piitsuta end nende tõttu, kuna elab ühiskonnas, kus raha on eluks vajalik. Kui ta MIT palgal oli, ei salanud Chomsky et tegelikult oli ta kaudselt USA kaitseministeeriumi palgal, sest DoD finantseeris suurt osa MIT teadustööst. "Moraalse poolega on see lugu, et puhast raha on võimatu kusagilt saada. Kui sa oled ülikoolis, oled sa niikuinii musta raha peal - mis kelleltki, kes kuskil töötasid, millalgi ära võeti."

Paljud võimuvastased on väga vihased. Viha tekitavad nii ühiskonna ebaõiglus kui protestide tuim eiramine; autoritaaride rünnakud, sõprade marginaliseerituse nägemine ja vastuseis vajadusele olla pidevalt valvel. Viis, kuidas võimuvastased oma viha kasutavad on otsustava tähtsusega sellele, kuidas neil läheb. Kuigi Chomsky on teravalt sarkastiline, ei ole ta vihal ennast saboteerida lasknud. Elades autoritaarses ühiskonnas ja püüdes seda muuta, ei tule kasuks, kui valida ennasthävitav või vägivaldne tee, mis võimudele rõhumiseks ettekäände annab.

Õnne ja osavusega on Chomsky sellel maastikul ellu jäänud, saanud üheks USA ajaloo mõjukamaks anarhistiks ja inspiratsiooni allikaks miljonitele noortele. Ta on näidanud, kuidas hinnata kriitliselt mõtlemist ja tõde peavoolu tunnustuse ja ametlike heakskiidu siltide asemel. Tema väljendatud tõed on autoritaarsele ühiskonnale tugevad väljakutsed olnud ja ta on eelneva kiuste repressioonist murdmata jäänud.

Tiksu edasi ja ära veel plahvata, vana! :P Tee Gorbatšoviga mingi võistlus, et kes vanemas eas kaine artikli kribab! :P