Naissaare vabariik kõverpeeglis 2019-02-16 ajalugu, Petritšenko, Mahno, Naissaar, Kroonlinn
Lehitsedes hiljuti Rannarahva Muuseumi blogi jäi silma artikkel "Esimene anarhistlik riik maailmas asus Naissaarel", mis jutustab Madruste ja Ehitajate Nõukogude Vabariigist, mis kuulutas end välja novembris 1917 ning on seega natuke vanem, kui Eesti Vabariik. Rahvusvahelist tunnustust anarhistlik riik palju ei pälvinud, küll aga tunnustas asja toimunuks Tallinna Nõukogu.
Riigilipuna kasutasid Naissaare madrused ja töölised punamusta diagonaaliga lippu, mis viitab üsna selgelt, milline anarhismi tendents neid inspireeris: tegemist oli sündikalistidega. Riigi nimetusse esindatud ametialade kirja panemine klapib samuti sündikalistide käekirjaga, kuna reeglina jookseb neil kõik asjaajamine ametiühingute kaudu.
Naissaare Vabariik võis oma kodanikeks lugeda ca. 3000 inimest, nende hulgas paraku vaid paarsada eestlast. Kaitsejõududeks formeeriti ca. 90-meheline üksus. Ametisse valiti ministrid, kellest mõned küll olid kirjaoskamatud, aga madruste maa ei saa poliitikule kõrgeid nõudeid seada. Vabariigi esindajaks sai Nikitenka külast Kaluugast pärinev ukrainlane Stepan Petritšenko (fotol), kelle nimi võiks osadel lugejatel midagi meenutada.
Paraku katkesid 19. jaanuaril 1918 Vene-Saksa rahuläbirääkimised ja Saksamaa alustas revolutsiooni põdeva Venemaa vastu pealetungi. Nii juhtuski, et 23. veebruariks 1918 olid Saksa väed Tallinna all. Seetõttu tähistabki Perestroika 24. veebruaril 2019, mis on juhtumisi Eesti Vabariigi 101. sünnipäev (loeti ette "Manifest Eestimaa Rahvastele"), hoopis Naissaare Vabariigi lõpu päeva. Tähistamine toimub nukras meeleolus ja musta lipu valguses, sest 26. veebruaril evakueerus Naissaare Vabariigi peaaegu kogu personal esmalt Helsinki ja seejärel Kroonlinna merekindluse suunas.
Pole juhus, et Kroonlinna jõudnud anarhiste ei rahuldanud kujuneva Nõukogude võimu uus nägu. See ei saanudki neid rahuldada. Petritšenko naases 1920. aasta suvel Ukrainasse, kus parasjagu tegutses Nestor Mahno juhitud Ukraina Revolutsiooniline Mässuarmee, mis oli detsembriks 1919 paisunud ca. 100 000 võitleja suuruseks. Mahnoga kohtumise ja tolle nõusoleku saamisel järel Petritšenko naases Kroonlinna. Möödus aasta ja Petritšenko töötas lahingulaeva Petropavlovsk insenerina.
Pärast Peterburi külastanud delegatsiooni naasmist Kroonlinna 28. veebruaril 1921 ja kommunistliku partei teostatud repressioonide ulatuse tajumist, võtsid lahingulaevade Petropavlovsk ja Sevastoopol meeskonnad erakorralisel koosolekul vastu resolutsiooni, milles nõudsid:
- Nõukogude koheselt uuestivalimist, kuna käesolevad nõukogud ei esinda enam tööliste ja talupoegade soove. Uued valimised tuleb korraldada salajase hääletamisega, millele peab eelnema vaba valimispropaganda periood kõigi tööliste ja talupoegade jaoks.
- Sõnavabadust ja ajakirjanduse vabadust töölistele ja talupoegadele, muuseas ka anarhistidele ja muudele vasak-sotsialistlikele parteidele.
- Kogunemise vabadust, ning vabadust luua ametiühinguid ja talupoegade ühendusi.
- Hiljemalt 10. märtsiks 1921 parteitute tööliste, sõdurite ja madruste konverentsi korraldamist, Petrogradi, Kroonlinna ja Petrogradi piirkonna rahvale.
- Koheselt kõigi sotsialistlike parteide poliitvangide vabastamist, ning kõigi töölisklassi ja talupoegade hulka kuuluvate või nende organisatsioonidega seotud poliitvangide vabastamist.
- Komisjoni valimist, mis kontrollib üle kõigi vangide ja koonduslaagritesse saadetute toimikud.
- Relvajõududes poliitiliste osakondade kaotamist; mitte ühelgi poliitilisel parteil ei tohi olla oma vaadete levitamiseks privileege, ning ükski partei ei tohi saada riigi tuge sel eesmärgil. Poliitiliste osakondade asemele tuleb luua mitmekülgseid kultuurigruppe riigi vahenditega.
- Kohest miilitsarühmade laialisaatmist nii linnas kui maal.
- Toidu- ja kaubanormide kohest võrdsustamist kõigile töölistele, välja arvatud need, kelle töö on ohtlik või tervist kahjustav.
- Kõigi kommunistliku partei võitlus- ja sõjaväeüksuste laialisaatmist; samuti partei valveüksuste likvideerimist vabrikutes ja ettevõtetes. Kui valvet vajatakse, tuleb valvurid nimetada töötajate vaateid arvesse võttes.
- Talupoegadele nende oma maal tegutsemisvabaduse andmist, muuseas karja omamise õiguse andmist, eeldusel et ise oma karja eesti hoolitsevad ja palgatöölisi ei võta.
- Palume kõigil sõjaväeüksustel ja kadettide üksustel käesolevat resolutsiooni toetada.
- Nõuame, et press adekvaatselt kajastaks käesolevat resolutsiooni.
- Nõuame mobiilsete tööliste juhtimisgruppide asutamist.
- Nõuame käsitöötoodangu lubamist, eeldusel et ei kasutata palgatöölisi.
Esimesel märtsil, pärast Kroonlinna garnisoni üldkoosolekut, mil osalesid ka Mihhail Kalinin ja Nõukogude Balti Laevastiku komissar Nikolai Kuzmin, kes esindasid valitsust ja ähvardasid karmide repressioonidega, kiitis Kroonlinna garnison 15 nõudmist heaks. Järgmisel päeval, pärast Kuzmini ja Vassiljevi (Kroonlinna täitevkomitee esimehe) kõnede kuulmist, arreteeris esindajate konverents need kaks ja lõi ajutise revolutsioonikomitee.
Nõukogude Venemaa valitsus vastas samal päeval ultimaatumiga, 7. märtsil allutas Petrogradi töölised sõjaseisukorrale ja saatis Kroonlinna vastu 60 000 sõdurit marssal Tuhhatševski juhtimisel. Pärast 10 000 võitleja surma Soome lahe jääl, milles Kroonlinna lahingulaevad veel liikuda ei suutnud, tungis Punaarmee merekindlusse ja võttis selle lõplikult ära pärast 1500 täiendava sõduri kaotamist. Kroonlinna mässulised kaotasid 1200-2200 inimest surnutena ja ligikaudu sama palju langes vangi, 6000-8000 mässulist põgenesid üle jää Soome. Augustiks 1921 pidi lüüa saanud Mahno põgenema Ukrainast eksiili.
Kui Kroonlinna ülestõus natuke hiljem alanuks, olnuks iseseisev Balti laevastik üsna tõenäoliselt bolševike riigi lõpu algus, sest Kroonlinna poleks suudetud vallutada ning peagi palunuks anarhistlik riik kiviviske kaugusel pealinnast abi kodanlikelt riikidelt. Lõunas saanuks Mahno hingamisruumi. Paraku nii ei läinud, ülestõusuga alustati vara ning Soome lahe idaosa polnud rünnaku ajaks laevatatav. Antud kokkusattumus mõjutab mõndagi 20. sajandi ajaloos.
Allikad: Wikipedia, Rannarahva Muuseum.