Endine maakohtunik Kunman, kellest oleme ka varem kirjutanud loos "Võimude ühiselamu" (ta hoiatas, et prokuratuur ja kohus ei kuulu samasse majja - advokaadil puudub võimalus iga päev kohtunikuga lõunat söömas käia) jutustas täna Riigikogu ees oma kirevast minevikust.
Olles kohtunikuameti suvel maha pannud ja pensionile siirdunud, on Kunman nähtavasti otsustanud, et aeg on tegeleda teemadega, millega ametis olles ei tohtinud, aga mis kripeldama jäid.
Kunman kirjeldas muuhulgas seda, kuidas teatav neljatäheline agentuur püüdis kohtunikku kaastööle värvata ja õiguse mõistmist mõjutada endise ENSV peaministri Indrek Toome passi-skandaali ajal (Toome mõisteti ringkonnakohtus süüdi katses anda Kapo töötajale altkäemaksu, et Kapo tagastaks Toome äripartner Mark Rivkinilt, tolle abikaasalt ja tütrelt ära võetud passid, kusjuures ära võtmine osutus õigusvastaseks).
"Paar aastat hiljem sattus minu menetlusse sihukene kaasus, mis puudutas endist peaministrit Indrek Toomet. Ja enne, kui ma jõudsin seal midagi teha, saabus minu kabinetti külaline, keda ma tundsin natukene varasemast ajast," kirjeldas Kunman.
"Kuulasin tema mesimagusat juttu ja mõtlesin, et mis eesmärgil ta mind siin külastab. Natukese aja möödudes selgus, et kas ma oleksin nõus asuma nende kaastöötajaks. Pakuti teatud hüvesid ja oldi huvitatud, et see Toome kaasus lahendatakse neid huvitavas suunas," kirjeldab Kunman Delfi vahendusel.
Kapo olevat olnud huvitatud, et Indrek Toomet vahi alt ei vabastataks. Kapo loomulikult eitas meediale säärase toimumist. Raske olekski kujutleda Kapot vastamas "jaa, vaatasime arhiivist, keegi loll tõesti üritas seda, aga kohtunik polnud üldse lihtsameelne".
Kunman ise seostab oma tõrksat loomu hiljem tema vastu kerkinud kriminaalsüüdistusega (liiklusõnnetuse järel lasi ta oma poja firmas autot parandada, ja pidi kaua tõestama, et pole kindlustuskelm). Raske on hinnata, kas antud juhul on tegemist põhjuslikkuse või kokkusattumusega.
Kindel on aga see, et veel 2007. aastal kuulus Kapo repetuaaari mitte ainult hüvede pakkumine, vaid poliitiliste aktivistide puhul ebamugavustega ähvardamine. Tõmbenumbriks olid jõudemonstratsioonid ja "kohvile kutsed" kooliealistele aktivistidele, lubadused kanda neid äärmuslaste nimekirja ja raskendada seeläbi reisimist, ning jutuajamised ühe meist palju seadusekuulekama aktivisti tööandjast riigiettevõttega, mis ta karjäärile ja teadustööle "mõningase suunamuutuse" võis tuua.
Meie mõjutamisele teadlikult järgi ei andnud. Kapo töötaja, kes meid meeleavaldusel pildistas, leidis end peagi ajakirjanduse veergudelt. Püüdsime anda teineteisele nõu, kuidas survestamise korral käituda. Kõik õigesti ei käitunud, aga vähemalt õppisid olema hoolsamad. Asjaolu, et mitte kõik meist ei pidanud seaduse raamidest oma tegevuses kinni, ei muutnud asja kergemaks. Paras segapuder oli. :)
Kui 2007. aasta anarhistid olid paras segapuder kapsastega, siis küünarnuki tunne on, et ühe vastsündinud riigi Kapo polnud 1994-ndal aastal mitte tsiviliseeritud asutus, vaid Metsiku Lääne stiilis gung-ho seltskond, kus kompetentsed polnud usaldusväärsed, ja usaldusväärsed polnud kompetentsed. Kohtuniku jutt tundub usutavam, kuigi vaieldamatult on peale kasvanud uus kaponautide põlvkond, ja asutuse sisekultuur võib olla muutunud. Kas paremuse poole? Kuidas kindlaks teha? Ei tea.
Jätame Kunmani mälestused kõrvade vahele alles ja soovime üle kõige, et ühtegi ametivõimu liialdust ei jäetaks avalikkuse ette toomata. On vältimatu, et jõuametkondadele meeldib elada salamahti. See on mõistetav. Seda tähtsam on, et kui nad piiridest üle astuvad, siis sellest otsekohe teada saaks. Meie läksime oma pretensioonidega eetrisse 2009. aasta paiku.
Tsiviliseeritud maal asuva jõuametkonna minevikus tuhnivad ajaloolased ja tänapäeva kohta räägib asutus ausat, aga ümargust juttu. Teisiti ei saa. Rääkima peab. Muidu võime ühel nirul päeval avastada, et riigi sisse on tekkinud veel riigim riik. :D