Helsingin Sanomat esitab kokkuvõtte Hiina Rahvavabariigi mustast pesust. Hiina on saatnud uiguuri rahvusvähemusest interneerimislaagritesse ca. miljon inimest. Sealjuures on uiguure ja muid moslemitest vähemusi saadetud "ümberõppe laagritesse" pigem koguni 2 miljonit.
Hiina elanikest moodustab see 3 tuhandikku, aga uiguure elab Hiinas (eri allikate põhjal) 11-15 miljonit. Pole ebareaalne arvata, et mõjutatud on iga kümnes uiguuri päritolu elanik, ehk igas perekonnas leidub keegi, kellelt on võetud vabadus ja kelle elujärg on riigi poolt segi paisatud. Seda on suurem protsent, kui Eestis oli küüditatuid.
Eriti suure riski osaliseks satuvad need, kel on kontakte välismaal. Helsingin Sanomat kirjutas juunis, kuidas Hyvinkääl elavate Harri ja Tiina Uyghuri vanemad kadusid isamaalisse õppelaagrisse. Kõigepealt kadus 60-aastane ema, kes hiljuti operatsioonist toibumas oli. Isa nõustus temast telefonitsi vaid paar sõna rääkima. Seejärel kadus ka isa. Vend ja lähisugulane lõpetasid kontakti. Ka Harrit, kes on Soome kodanik, on lennujaamas aluseltult kinni peetud.
Repressioon võtab erinevaid vorme. Xinyangi provintsis, uiguuride põhilisel asualal, on juurutatud totalitaarne jälgimisühiskond, kus võimud nuhivad ilma mingi vaoshoituseta kõigis sideliikides, ning represseerivad pimesi nende sideliikide kasutajaid, milles nuhkida ei suuda.
See, et politsei tänaval telefoni ära võtab ja selle mälust tõmmise teeb või "teatavaid asju" otsib, ei ole Xinyangis erakordne sündmus. Kui telefonis on pilt vanaemast, kel on pearätt peas, võib see olla probleem. Oled äärmulsane? Tõesta, et pole.
Kes aga "ümberõppe laagrisse" satub, seda sunnitakse kritiseerima oma kultuuri, sealjuures oma usku, vanduma lojaalsust Hiina presidendile (autori märkus: sellele, kes liiga palju Winnie Puhhi meenutab, mistõttu säärasest tehtud animafilmi Hiinas linastuda ei saa) ja komparteile - ühesõnaga, tegelema vastu tahtmist patriotismist nõretava teesklusega.
Kes teesklusega ei tegele, seda võidakse isoleerida, näljutada, isegi piinata.
Nüüd siis on musta pesu lõpuks ÜROs pesema hakatud, ning arvata võib, et mulle tuleb palju, tegusid aga vähe. Pesupäeva käigus eristatakse aga kindlasti selgroogsed pehmema kondiga poliit-olenditest.
Pesupäeva põhjuste üle võime mõtiskleda. Teave on liikvel olnud juba mõned aastad. Lõpuks on USA-l kaubandustüli Hiinaga. Enne seda ei saanudki midagi juhtuma hakata.
Minul on kaubandussidemed Hiinaga jätkuvalt. Sinna maale oma jalga kohale tõsta ma ei riskiks - piiril võiks selguda, et riigil pole jõudu mu arvutit lahti krüptida, küll aga on jõudu teha minuga, mida soovib. Tean ka seda, kui kerge on Hiinast sõltuvusse sattuda. Irooniline on, et privaatsuse ja anonüümsuse arendamiseks tellin tehnikat linnast, kus valmistatakse Hiina uusimaid hävituslennukeid, ning keskkonnamõju vähendamiseks hangin varustust maalt, mis oma keskkonnast vähe hoolib.
Üritan piiri pidada. Ülemääraseid asju ei kipu hankima. Asjaolu, et ma juba kaua enam ei suuda Hiinat boikoteerida (viimati suutsin aastal 2009), ei tähenda, et ma teemat ei torgi.
Kuni Hiina enda kodanikel puudub võimalus oma riigi musta pesu pesta, loputada, väänata ja kuivatada, peavad teised seda tegema. ÜRO on selleks ideaalne koht. Pesta tasub delikaatselt aga jõuliselt. Loodan, et siinses välisministeeriumis on tööl selgroogsed, kes aruteludelt ei põgene ja vähemalt üritavad mõnda resolutsiooni pooldada. Julgeolekunõukogus see ei õnnestuks, aga pea-assambleel võib proovida.