Artiklid Perestroika programm in english на русском Perestroika otsib kandidaati Mujal toimub Meta Promo Tagasiside

Ametiühingud vs. ootused 2018-12-02 ametühing, töö, ootus vs. tegelikkus Jaan Veski

Helsingin Sanomat kribab sellest, et Soomes on osalemine ametiühingutes langenud ennekuulmatu 60% tasemele, kui 1990-ndatel oli see märksa kõrgemal 80% tasemel. Kõrvalejääjate tase on sealjuures kõrgem alla 35-aastaste hulgas, kellest on organiseerunud vaid 40%.

Põhjuseks peetakse muuhulgas seda, et AÜ-liikumisel pole ette näidata viimasel kümnendil saavutatud olulisi edusamme. Kui aga edusammude puudumisel töötajad oma liitudest loobuvad, kaotavad nad läbirääkimisjõu tööandjatega. Tagajärjeks võib saada edusammude puudumise asemel otsene tagasilangus.

Perestroika soovib ennekõike seda, et Eesti inimesed, nii noored kui vanad, märkaks mis õudsa (tumepunase!) vasaraga on Soome heaoluriik kokku klopsitud.

Me küll mõistame, et kui 60% eestlasi liituks ametiühingutega, hakataks kisendama kommunistlikust riigipöördest või millestki säärasest, aga järsku kulub ka meie maal ära, et ametiühingus oleks nii vähe rahvast, nagu Soomes nüüdseks on. Võib-olla ei saaks meist siis teerulliga üle sõita. :)

Teerullist rääkides, Perestroika asutajatest üks oli 2009. aastal Töölepingu Seaduse vastasel meeleavaldusel plakatiga kohal (sellel, kus Juhan Parts välja vilistati ja talle teerulli mudelit näidati, aga keegi talle kallale ei läinud, võtke eeskuju! ).

See oli seadus, mis Eesti inimeste elu eelmise majanduskriisi (ja võib-olla ka järgmise) päevil päriselt mõjutas. Meie kolmesajalisest seltskonnast ei jätkunud. Kohene ja reaalne mõju rippus sadade tuhandete pea kohal, aga sajad tuhanded Toompeale ei tulnud. Teerulli mudeli näitamisest Partsile ei jätkunud. Parts sai oma tahtmise ja erinevalt rändeleppest, mille peale konn kah teistmoodi hüppama ei hakka, sõideti toona kollase teerulliga ilusti kõigist üle.

Soomes poleks seda juhtunud. Üldstreik oleks tehtud. Miks on eesti inimesega niimoodi, et meid annab üles kütta mänguteemadega, nagu kooseluseadus või ränne? Miks me pole Toompeal siis, kui meie elu tegelikult ümber tehakse? Miks pole toimunud ühtegi massimeeleavaldust Liiklusseaduse, Ehitusseadustiku või muu olulise asja teemal? Miks sundüürnikud, kellel oli reaalne põhjus, ei põletanud autosid nagu Pariisis tehakse?

Me ei tea vastust. Me ei soovi, et sundüürnikud nüüd takkajärgi prantsuse kombed üle võtaks, kuigi neid selles süüdistada oleks kuramuse keeruline. Soovime vaid seda, et inimesed vaataks, mis nende igapäevaelu ikka tõesti mõjutab.