Pärast seda, kui Soome elanike õnnelikkuse uuringus maailmas I koha sai, on palju juttu merre voolanud. HS artikkel "Soomlased on heausklikud tobud" (ja see pole tingimata paha asi) räägib usaldusest. Usaldus on nimelt ühiskondlik ressurss, mis võimaldab asju väiksema kismaga saavutada. Usaldus selle suhtes, et asjad lõpuks hästi lähevad ja inimesed lubadusi täidavad, tuleb kasuks pea kõigele... kui nad seda tegelikult teevad.
Usaldus sotsiaalmeedia vastu on aga aastaga kukkunud ja põhjendatult. Langenud on nii Youtube'i (Google), Instagrami (Facebook), Whatsapp'i (samuti Facebook) kui Facebooki enda kvaliteedikuvand. Kasutajate andmete kommerts-eesmärgil jagamine osapooltega, kes neid kurat teab millisel eesmärgil tarvitavad... reklaami ülim sihitavus "jaga ja valitse" meetodil, reklaamiga finantseeritavad "tasuta" teenused, mille hind on kasutaja järel nuhkimine, olukord kus sotsiaalmeedia hakkab teadma inimese kohta rohkem, kui inimene ise... see tekitab kõhklust.
Pekka Vahvanen on selles küsimuses kõhklemise lõpetanud ja raamatu kirjutanud. Raamat pealkirjaga "Kone kaikkivaltias – kuinka digitalisaatio tuhoaa kaiken meille arvokkaan" ("Kõikvõimas masin - kuidas digitaliseerimine hävitab kõik meile väärtusliku") on julgelt ludiitlik ja paneb diagnoosi, et Facebook viib meilt privaatsuse, nutitelefon keskendumisvõime ja tehisintellekt töökoha. Autor on korjanud rohkelt näiteid, mõtteid, artikleid ja uurimistulemusi, et oma seisukohta põhjendada. Allakäigu lähtepunktiks peab autor seda, et oleme aktsepteerinud majandusseadusi loodusseadustena. Mina aastal 2008 veel ludiitlik polnud - nüüd olen valikuliselt. Soovin, et mu heaolu tagaks süsteemid, millest mul ülevaade on ja mis ei ohusta minu strateegilisi huvisid inimesena, ja pealegi inimesena, kas tahab üsna palju vabadust. Soovin süsteeme, kus ma tegutsen valdavalt kliendina, mitte kauba ega loodusvara rollis, aga suudan vajadusel tegutseda ka tootja ning vahendajana. :)
Siinmail arutleb Rein Lang selle üle, et Eesti politsei on Eesti ajakirjanduse kodustanud, ning ajakirjanikud käivad mugavalt krimiuudiste torust magusat vedelikku limpsamas. :) Krimiuudis müüb, šokeerib... aga ütleb ühiskonna kohta maruvähe. BBCs käis hiljuti sama arutelu ajakirjanduse ka koolitulistamiste kohta, ning illusiooni kohta, et kuritegevus tõuseb, kui see tegelikult langeb. Kui krimi- ja seltskonna-uudistega saaks subsideerida statistika-uudiste rubriiki, mis hariks inimesi suurema pildi kohta, oleks tore, aga väljaannet, mis seda järjepidevalt harrastab, meie küll ei tea.
Et me liiga palju ei rõõmustaks langenud kütusehinna üle (mis võib ette kuulutada järgist majanduskriisi), kirjutab Piret Väinsalu ERR-is, et ümara jutuga kliimasoojenemist ei pidurda. Tutvustades Poolas toimunud tippkohtumise tulemusi, teeb ta järelduse, et poliitiline tahe kliimamuutuse peatamiseks on habras ja Eesti ei saa end teistele eeskujuna tuua. Me pole ainsad barbarid. Ka Poolas on tipp-poliitikuid, kes tahaks kahesajaks aastaks jätkuva söe enne välja kaevata ja põlema panna, ning siis keskkonda hoidma hakata. Paraku on 200 aastaga võimalik hakkama panna 200 miljoni aasta jagu sütt, ja seda ei tohi teha.
Head vana aasta lõppu, tugevaid närve loomadele ja lindudele (elage üle, see pole apokalüpsis) ning olge inimesed, ärge kedagi ega midagi puruks laske! Oleme uuel aastal tublimad. :)