Artiklid Perestroika programm in english на русском Perestroika otsib kandidaati Mujal toimub Meta Promo Tagasiside

Narkopoliitikast ja Portugalist 2016-05-25 narko, poliitika, ennetus, võõrutus 1 MΩ

Sellest on siin varem räägitud. Aitäh, kes infot levitasite, nüüd on minu kord sel teemal rääkida. Tähelepanu tõmbas Helsingin Sanomat lühiartikkel [1]. Erinevalt tüli otsivatest Odini troppidest patrullivad Portugalis tänavatel näiteks säärased helkurvestidega naised, kes jagavad:

– puhtaid nõelu ja huulikuid – desinfektsiooni tarbeid ja sidet – kondoome – nõu

Nõu on ilmselt kõige olulisem asi, mida nad jagavad — aga, seda ei küsitaks neilt, kui nad ei jagaks kolme eelnevat asja. Samuti ei küsitaks seda, kui nad tingimusi esitaks või näkku sõidaks. Seda nad ei tee. Neid ei kardeta ja nad ei karda.

Taustaks on Portugali ühiskond. Aastal 1974 kukutati sõjaväeline diktatuur. Isoleerituna olnud ühiskonnas polnud välja kujunenud säärast ettekujutust narkootikumidest, nagu suuremate vabadustega maadel (tihti kalli hinnaga) tekkinud oli.

Tulemusena tekkis 1990-ndatel tõsine narkokriis. Esimene nõelte vahetuse programm käivitus 1993.

Allikad, mida peale HS vaatasin ( Spiegel [2], Mic [3] ja Wikipedia [4] ), nõustuvad üldjoontes, et olukord muutus 1990-ndate vältel aina nutusemaks – tipphetkel oli heroiini süstijaid 10 miljoni elanikuga maal 100 000 (see teeb 1% rahvastikust). HIV ja hepatiidi levik oli tõusuteel, suremus oli tõusuteel ja kulud samuti.

Aastal 2001 saadi ametkondlikul tasandil aru, et nii ei saa jätkata. (Tõsi, muudatusele leidus ohtralt vastaseid, kes ennustasid et saabuma hakkab lennukitäite kaupa narkoturiste, mis juba tekkinud narkoslummide kõrval ei oleks vist suur probleem olnud.)

Tekkis poliitiline moment, kus 11 eksperdist koosnev komisjon (muuseas: nad ei olnud poliitikud) soovitas seadusandlust muuta, et probleem täies mahus põranda alt välja tuua seda lahendada saaks (ei ole uudis, et põranda all probleeme lahendada on raske).

Koostati seadus, et 10 päevadoosi ulatuses ainete omamine ei ole kuritegu, vaid väärtegu (umbes nagu valesti parkimine, aga tõsisem) ning seda ei karistata vanglaga, vaid tuleb 72 tunni jooksul ilmuda narkovõõrutuse komisjoni (tegemist on sotsiaaltöötajatega ja neil pole püsse ega käeraudu).

Politsei sai omale täpsed kaalud ja ülesande mõõta leitud ainete kogust. Muudatus oli pragmaatiline ses suhtes, et repressiv-aparaati ei kaotatud, suuremad kogused toovad kaasa süüdistuse müümise eest. Ained võetakse ikka ära, muidu satuks Portugal ÜRO-ga pahandustesse. Ennetusse suunati rohkem raha, asendusravi muudeti kättesaadavamaks kui varem. Endale abi otsimise teel olevaid tõkkeid kaotati.

Mis on sama tähtis: võla- ja eurokriisi päevil, mil Eestis mõnigi asi halvemaks pööras, mõisteti, et kriis toodab riske, ja neid vahendeid ei kärbitud väga – umbes 75 miljoni eurosest programmist lõigati paar miljonit (nüüd võrdleme seda palun musta turu mahuga, ei ole väga kallis).

Mis toimub inimesega ses komisjonis? Toimub see, et inimesest koostatakse profiil – on ta sõltlane? On ta korduvalt siin? Mis ta riskid on? Talle antakse nõu, kuidas ma harjumusest lahti saada. Osutatakse, kust abi leida. Komisjonil on siiski voli määrata korduvatele külalistele karistusi, aga 81% juhtumitest laheneb ilma selleta. Karistused on säärased, et keskaegne timukas minestaks ja kiljuks neist kuuldes:

Trahvid 25..150 € /.../ Litsentsi äravõtmine (näiteks arstilt või taksojuhilt), kui isik teisi ohustab. Relvaloa ära võtmine. Teatud kohtade (näiteks ööklubide) külastamise keeld. Teatud isikutega lävimise keeld. Välismaale reisimise keeld. Kohustus uuesti aru andma ilmuda. Varade konfiskeerimine. Avalike toetuste tühistamine.

Valdavat enamust neist karmidest võtetest komisjon ei kasuta. Puudub mõte trahvida inimest, kes oma harjumusele ise trahvi maksab. Puudub mõte määrata karistusi, mil pole konkreetset eesmärki, ja mille täitmist kontrollida ei saa.

Tulemused?

1) Suremus vähenes väga oluliselt. Tuleb vist tunnistada, et moraal moraaliks, inimesi saab aidata ennekõike siis, kui neid ei ähvarda aasta vanglas – kui nad aitaja eest ära ei põgene.

2) HIV uute juhtumite diagnoosimine sõltlaste hulgas läks stabiilsesse langusesse. Muuseas, palun pöörake tähelepanu, mis toimub Eesti kõveraga aastal 2008. Kas meil toimus metoodika muutus? Kas teie suudate lahti mõtestada, miks Eesti kõver üles-alla käib nõnda?

3) Riik on säästnud suure koguse raha ära jäänud kohtumenetluste ja vanglakaristuste pealt. Seda ütlevad isegi mendid, no ja mis anarhistil sel puhul vastu öelda on.

Imerohtu ei ole leitud, narkovaba ühiskonda pole saabunud, aga saabunud on ühiskond, kus narkost räägitakse palju hirmuvabamalt, ja sellega tegeldakse sihiteadlikumalt. Mudelit ei ole raske rakendada probleemi tõsiduses veendunud välisriikides, sealhulgas eks-autoritaarsetes ühiskondades, mida on tabanud narkokriis (mis? kus? ega ometi?).

Allikad:

[1] http://www.hs.fi/ulkomaat/a1463977668866
[2] http://www.spiegel.de/international/europe/evaluating-drug-decriminalization-in-portugal-12-years-later-a-891060.html
[3] https://mic.com/articles/110344/14-years-after-portugal-decriminalized-all-drugs-here-s-what-s-happening
[4] https://en.wikipedia.org/wiki/Drug_policy_of_Portugal