Päevast, mil me loosungitega "Ei taserda" linnas marssisime, on möödunud 10 aastat. Toona soovis tasereid seadustada (need on vahepeal vaikselt seadustatud) Jüri Pihl, endine KaPo peadirektor, kes tööõnnetuse tõttu siseministriks sai. Tänase tragöödia järel loen üllatuseks: nagu oleks talle põlve pihta kummihaamriga kõksatud, tahab (jälle endine KaPo peadirektor) Raivo Aeg tasereid kapist välja tuua.
Midagi pole maailmas uut. Jüri vabanduseks tuleb öelda, et ta hakkas kolle nägema Pronkisöö mõjul. Meeltesegaduses soovis ta seadustada ohtlikku piinariista, mis ka ebapraktiline ja kallis. Me naersime selle välja. Koguni soovitasime, et kui meid ohjeldada plaanite, peate midagi tõhusat leidma (khm, piprad ja kilbid).
P.S. Mis puudutab potentsiaalse amokijooksja peatamist, siis taser selles kedagi ei aita. Ka on amokijooksud statistiliselt hulga väiksem oht elule, kui politsei poolt taserdamised või kasvõi põiepõletikud, levinud tõbedest rääkimata.
Lubage, jutustan ühe mõistujutu (tegelased on ausalt varastatud J.R.R. Tolkienilt, aga sobiks ka Vana Toomas ja keskaegsed linnavahid).
Ühel muidu kenal sügisõhtul pakuti Tantsiva Poni pubis uut märjukest, mis kangem kui tavaliselt. Mõni külaline võttis tavapärase kapa ja härra Butterbur sai järgnevail päevil palju noomida. Kes kaotas rahapauna, unustas oma hobuse ja võttis võõra poni, avastas kodu asemel naabri aia või ajas porgandikäru ümber. Keerulised kliendid oskasid teha koguni indleva põdra häält. Oli selge, et see jook on vaid tarkadele, ja vaevalt neilegi head teeks. Jook viidi keldrisse ja edasi pakuti teed.
Õnneks oli soe ja keegi hange magama ei saanud jääda. Suur jama tekkis aga ühe kaupmehe puhul, kes kange joogi ja põikpäise loomu mõjul hakkas ärplema sõdalasega ja kiskus välja mõõga. Õnneks läksid mööda neli Erebori päkapikku. Esimene läks kilp ees ja tõukas mõõgamehe uppi, teine soomuskinnastes sell haaras mõõgast, kaks talutasid mehe eemale. Mõõk viidi pubisse luku taha, mees elas vanaks ja kogus ajapikku tasakaalu. Poleks olnud õigeid kaitsevahendeid, võinuks sõna saada relvad.
Kas saatuse tahtel või rumala otsuse läbi noa kätte võtnu võinuks eluga pääseda ka Vana Toomase aegsete linnavalvurite käest. Et ta aastal 2017 surma sai, ei räägi meie tänapäevast kõige paremat. Usun, et ühegi riigi politsei ei keeldu täiendavaist kaitsevahenditest. Politseile vahepealsete olukordade jaoks uute relvade pakkumine pole hea mõte.
Relvad vahepealseteks olukordadeks ei vii ainult olukordade lahendamise stiili muutumise suunas, vaid ka relvakasutamise olukordade arvu muutumise suunas. Tegemist on kõrvalnähtusega, mis on suurem kui nähtus ise.