Artiklid Perestroika programm Perestroika otsib kandidaati Mujal toimub Meta Promo

Afrini ei unustata 2018-03-18 Afrin, Süüria, Türgi, Kurdistan, Rojava, sõda Jaan Veski

Kui seda lugu satub lugema keegi Türgi saatkonnast, palun kandke kodumaale ette: Afrini ei unustata. Teie väravate ees pole meeleavaldust, neid pole pandud püsivalt lukku ega saetud püsivalt lahti, aga kõik üldjoontes teavad, mis Afrinis toimub.

Teavad, ja hetkel veel vaikivad. See vaikimine lõppeb pikapeale otsa. Järgneb arutelu selle üle, mida Türgi riigist üldse arvata ja mis koostöö säärase riigiga veel võimalik on.

Asjaolu, et erinevad Türgi valitsused on vähemalt pool sajandit represseerinud (kord rohkem, kord vähem) oma äärealadel elavat kurdi rahvusvähemust, mis on aastakümnete jooksul põgenikuna kodu jätma sundinud arvukalt kurde, ei vaja tõestamist. Tegemist on üldtuntud faktiga. Nimetada seda Türgi siseasjaks on piinlik ja vale - aga valdavalt seda tänaseni nii on nimetatud.

Möödunud riigipöörde järel vaat et piiramatu võimu haaranud Erdogani valitsus on läinud kaugemale.

Türgi kohtusüsteemi sõltumatust pole enam - ametist eemaldatud on rohkem kohtunikke, kui raamatulehel tähti. Mitte ainult riigi-, vaid ka haridusasutused ja ajakirjandus on valitsusele vastumeelse vaatega inimestest jõuliselt "puhastatud". Valesüüdistusi on esitatud tuhandetes. Süüdistatud pole saanud oma õigusi erapooletus kohtus kaitsta. Osad neist on vangis. Enamus neist, kes on vangis, on seal ebaõiglaselt. Osad väga pikkade karistustega.

Kas see on samuti siseasi? Euroopa Liidus poleks see riigi siseasi. NATOs nähtavasti hetkel on.

Mis pole kindlasti riigi siseasi on see, kui ta kogub palgalistest ja vabatahtlikest, aga valdavalt mitte oma riigi kodanikest sõjaväelised üksused, relvastab need ja saadab need üle piiri, koos oma regulaarvägedega naaberriigi (mis sest, et allakäinud naaberriigi) territooriumile, "puhastama" piirkonda... puhastama seda kaugelt üle Süüria keskmise ulatuvaid inimõigusi ja stabiilsust taganud YPG-st. Kaasneb ränkade kannatuste põhjustamine tsiviil-elanikele, kes on taas sunnitud kodud jätma ja põgenema. Põgenema mitte Türgisse, vaid diktaatori Assadi rõõmuriiki, kus, olgem ausad, väga paljudele ei meeldi viibida. Ometi eelistavad kurdid seda Türgile, ja see ütleb midagi Türgi Vabariigi kohta.

Rahvusvahelise õiguse kontekstis on siin tegemist kuriteoga, ja tegusid on kuriteo koosseisus mitu. Et mõni neist kvalifitseerub, ei tasu kahelda. Vastutus lasub Türgi Vabariigi kõrgeimal juhtkonnal. Tegemist ei ole üksiku väeosa juhi eksimusega, tegemist on riigi valitsuse eksimusega.

Käesolev artikkel on kutse arutlema selle üle, kas Türgi riiki on põhjust enam milleski usaldada. Kas Türgi majandus on väärt sõbralike suhete säilitamist? Kas NATOs on vaja liitlasi, kelle lauakombed on üli-autoritaarsed? Liitlasi, kes võtavad palgale äärmus-islamiste, koguni endisi Islamiriigi võitlejaid? Kas see pole liig?

Hind saab olema ränk. Afrini ei unustata peagi, isegi kui linn langeb. Kogu Rojava maa pealt pühkimine võib olla Türgi valitsuse soovunelm, aga see pole kerge. Mina isiklikult kahtlen, kas Erdoganil on piisavalt elust tüdinud alamaid.

Kõik mis tehakse, jätab jälje. Vajadus kaitsta end relvajõul NATO liikme vastu jätab jälje Rojava inimestele. Uus ühiskond, mis tekib sõjas, on tihtipeale sõja nägu. Kunagi, peaaegu täpselt sada aastat tagasi, tekkis Venemaal uus ühiskond sõjas, ja oli sõja nägu. Kas te eelistate, et enese kaitsemine ülekaaluka vastase vastu määrab uue Kurdistani näo?

Täiendavalt, kas kellelgi on illusioon, et Türgi praeguse valitsuse peale võib raskel hetkel loota?

Mõjutage Türgi Vabariiki lõpetama koheselt sissetung Süüriasse.