Artiklid Perestroika programm in english на русском Perestroika otsib kandidaati Mujal toimub Meta Promo Tagasiside

Narr peksab klouni, kuljused lendavad 2019-01-03 poliitiline kultuur Finrod F

Olen ammu teadnud, et poliitikas on emotsioonid pigem kahjuks. Nad ei aita arutelus, nad ei aita mõistusega otsustada, nad segavad ja võivad keema minna. Pärast hiljutist artiklit Aasa ja Madisoni kohta, mille pealkirjaks soovitasin panna "Narr peksab klouni, kuljused lendavad" ...pärast seda ei jäänud maailm seisma. Tuli teine narr, peksa saab teine kloun, litrid lendavad ja kuljused kulisevad.

Täna saame ERR-ist teada, et muuseas EKRE endisi liikmeid koondav Tark ja Terve Eesti on Mart Helme arvates "süvariigi ettur", kuna registreeris oma koosoleku EKRE tavapärase tõrvikurongkäigu lõpp-peatusse Vabaduse Väljakule.

Maria Kaljuste oli Mardi konstruktiivsusest liigutatud ja kommenteeris: "Minuga ei ole keegi sõnagi rääkinud. Ilmselgelt on nad täiesti koostöövõimetud. /.../ Aga selle süvariigi kohta arvan ma, et selle kohta saan diplomeeritud psühholoogina diagnoosi panna. Skisofreeniline paranoia."

Huvitav, mis asi võiks olla Mardi kardetud "süvariik"? Kas järsku just see riik, mida Mart on ehitama tõttamas, ning seetõttu muretseb, et keegi enne kraani juurde jõuab? On ju süvariik definitsiooni järgi kinni keeratud kraanide riik, klaaslagede riik, sotsiaalse ja poliitilise mobiilsuseta... polümeeriks kivistunud riik.

Mul on kurb teile teatada, et antud juhul Mart peegeldas oma plaane teistele. Me ei tea ühtegi poliitilist jõudu, mis niivõrd mutrit päripäeva keerama ei kiheleks, kui EKRE. Ja see on päris halb. Ühiskond on võimaluste kogum. Iga inimene kannab sünnil hulka võimalusi, mis ei tarvitse realiseeruda.

Nirul keskajal, muinasajast rääkimata, ei pandud mõnes kultuuris lapsele sünnil isegi nime - sest niikuinii sureb ära. Kui juba aasta elus püsinud oli, pandi nimi - järsku jääb elama ja teeb midagi, mille tegijat mainima peab.

Meie ühiskonnas on võrratult parem. Valdav osa meist jäävad elama, saavad kohe ohtlike seisundite suhtes üle kontrollitud, levinumate tõvede vastu kaitstud (sel määral et tõved ise haruldased on ja osa inimesi lohakaks on muutunud), ning pääsevad ennast teistega koos harima. Sünnihetke väikesed võimalused saavad suurteks.

Edasi võib juhtuda, et ühiskond siiski summutab meie võimalused. Koolis võidakse kiusata, vanemad võivad hakata jooma, jääda rahahätta, kodus pidevalt tülitseda... üles kasvamine ja õppetöö võib saada häiritud. Meil võivad puududa arendavad hobid ja head eeskujud. Me võime oma võimalused nurka visata, kuna nende arendamine tundus meile uskumatu ja ülejõukäiv. Kuna keskkond ei luba. Igaüks ei ole oma saatuse sepp. Saatus on sepp, kes taob inimese algsele kujule enne, kui inimene isegi aimab, mispoolest tema saatus teistest erineb.

Eestis juhtub eelnevat iga päev mõne noorega. Nemadki jõuavad tööelu radadele, aga nende tõenäosus saavutada midagi tõeliselt ägedat on väiksem, risk teha halbu valikuid aga mitmekordne.

Ka pärast seda ei jäta elu meile mõnd kaigast kodaratesse suskamata. Noor pere võib saada lapse liiga vara. Vanemad võivad jääda haigeks, vanavanemad väetiks. Koorem võib murda, või lihtsalt abielu või kooselu karile joosta. Eestis üksikvanemana ellu jääda on tõeliselt väga raske. Ühiskond ei suuda seda kõike ära hoida, küll aga löögid pehmendada, kaotusi korvata ja õigeid valikuid toetada.

Ärme kuluta auru teineteise kolkimisele. Visake need tõrvikud kuhugi lumme. Algatuseks võiks teha nii, et keegi ei jää vigaseks, kuna ei pääsenud õigeks ajaks arsti vastuvõtule. Et keegi ei jää nälga ega riku oma närve stressiga, kui peab üksinda last kasvatades kahte töökohta pidama.

Siis võiks mõelda sellele, et igal lapsel oleks mõni arendav hobi. Kui vanemad ei jaksa, siis ühiskonna ühisel kulul. Et koolis oleks sõbralik keskkond, kus kedagi ei kiusata ja inimesed õpivad mitte ainult fakte, vaid ka koostööd ja teiste inimeste vaatenurga mõistatamist.

Eelmise aasta 13 kvoodipagulast, kellest pooled ruttu ära põgenevad siit, on täielik mitte-teema. Vaevalt need 700 Ukraina ehitajat kah mingi tõsine teema on. Tegelik teema on palju igapäevasem: kas hädas olijaid aidatakse? Kas riik teenib võrdsuse huvisid või vaatab niisama pealt. Niisama pealt vaadates ebavõrdsus kasvab. Eranditult.

Sel ajal, kui narr peksab klouni ja kõik ahhetades vaatavad, jõuab igapäevane elu (ilma mingi isikliku vimmata) 100 inimest vaeseomaks klobida ja keegi ei pööra isegi pilku, sest vaesus on nii igav!