BBC kirjutab, kuidas Prantsusmaa ikka veel põleb ja Pariisis hinnatakse, et mässamine oli ulatuslikum, kui 1968. aastal. Surma on saanud 3 inimest, mis on statistiliselt väike arv nii suure maa kohta (iga päev sureb Prantsusmaal haigustesse 1608 inimest). Siiski on see kurb, ja eriti siis, kui surma saavad juhuslikud inimesed, nagu oma akent sulgenud 80-aastane naine, keda tabas näkku pisargaasi kanister. Teise kohta meie ei tea, esimene oli õnnetuses hukkunud autojuht.
Varaline kahju on hetkel mõõtkavas kümmekond miljonit eurot, osavõtjate maksimum on käinud 130 000 tasemel (ca. 0.26 sajandikku elanikest). Nagu iga mässu dünaamikas, on esile kerkinud mässajaid, kes tahaksid läbi rääkida, kui ka teisi, kes ei tahaks - ning kes läbi rääkida soovijaid ähvardanud on. Omad kõhklused on ilmselt ka valitsusel.
Eriolukorrast siiski ei räägita (eriolukorra seadusi on viimastel aastate pigem laiendatud, asjaolu, et sellest ei räägita, viitab et valitsus loodab ilma hakkama saada).
Põhjused? Väljenduse vormi taga on kindlasti prantsuse protestikultuur. Seal peetakse teravaid võtteid protestimisel palju tavalisemaks. Teede blokeerimine traktoritega on põllupidajate tavapärane vastupanu viis, ning ka äärelinnades ei mõisteta protestimisel nalja, vaid tulega mängitakse.
Macron peaks järele andma, ütlevad mõned. Macron ei peaks järele andma, ütlevad teised. Nõutakse sealjuures eri asju. Autojuhid nõuavad aktsiisi langust, aga lisaks on mitmed muud korraldanud omaette proteste oma küsimuste tõstatamiseks (kiirabi töötajad, üliõpilased, jne).
Puudunud pole ka meie kolleegid, vasaku alanurga seltskond. Keskmine anarhist on riigist niikuinii pidevalt väga tüdinud, ja kui tal on võimalus meelt avaldada, ta pigem kasutab seda.
Et igav poleks, on meeleavaldustel muidugi nähtud ka parema ülaotsa asukaid, kes on nõudnud tobedaid asju, nagu mingit sõjaväelast võimule. Kuidas neil anarhistidega koos protestimine sujub, võib vaid oletada. Ei saa välistada, et osa märulist tehakse omavahel.
Kui mina Macron oleks, siis ma ütleks: "oeh". Kui ma meeleavaldaja oleks, siis ma hoiduks kogu maad tükkideks lammutamast, aga naljalt ei taanduks. Taandumine võib ju tähendada represseeritud saamist, aga kui veel rohkem rahvast protestiks, ei suudaks politsei pärast enam lahendada juhtumeid.
Kardetavasti see olukord ei kipu ise lahenema. Panused on siiski valitsusel madalamad. Valitsus võiks mõistmise märgiks mõnes küsimuses järele anda. Aktsiisid näiteks pole väga põhimõtteline teema. Me üldistaks, et Prantsusmaa põleb hetkel viletsa poliitilise kultuuri, pingete kuhjumise, võimu võõrandumise ja inimeste põikpäisuse tõttu. Eraldi on need asjad kõik välditavad, aga edukas vältimine eeldab kauakestvat tööd.