Margus Tsahkna leiab hiljutises väljaütlemises: "Ettepanek on vaadata riigikogu liikmete palgasüsteem üle ning viia vastavusse nende töösse investeeritud ajaga. Miks mitte fikseerida, et riigikogu liikme töötasu on üks Eesti keskmine palk."
Mänguteoreetikust anarhist hüüab vahele. "Hei, stopp, nii ei käi!". Ilmselt on Margus saanud põuakahjudega võideldes kuumarabanduse, või on talle loomulik, et poliitik "on kellegi taskus".
Peatume hetkeks sellel, miks teatud ametikohtadel on kõrge palk. Väga lihtne: selleks, et nende ametikohtade pidaja ei tunneks kiusatust minna lisa teenima.
Riigikogu liige, ütleme selgelt välja, liigutab omajagu raha. Ta teeb seadusi, ning seadustel on mõju majandusele. Võtame näiteks väikeaktsionäre kaitsevad seadusandluse muudatused, mida Anastassia Kovalenko ära üritab teha (olgu tal selles edu!).
Teeme väikese mõtteharjutuse. Kui korruptsioon oleks lubatud ja riigikogu liikmete hääle peale saaks teha enampakkumisi, siis kui palju maksaks BLRT-d kontrollivad aktsionärid, et Kovalenko (kelle perekond on vähemus-osanikud ja on juba aastaid "näinud pöialt läbi muude sõrmede") ei suudaks teha seadust, mis lubaks 25-l protsendil osanikel nõuda kasumi jagamist? Ning kui palju maksaks vähemus, et saada kasumi jagamisel sõna?
Kui see oleks lubatud, siis mõlemad pooled maksaks. Päris heldelt. Loomulikult ei ole see lubatud, aga ühiskonnas on palju nurgataguseid, mida keegi valvata ei suuda. Otsuste juures, kus on mängus suured huvid, ei tohi inimestel olla kõht tühi ega katus peakohal tilkumas. Selle tõttu makstakse kohtunikule üsna head palka ning makstakse ka Riigikogu liikmele. Muidu puhkeb korruptsioon.
Kõige parem oleks, kui ühiskonnas poleks kellelgi majanduslikku kitsikust. Igaüks võiks minna poodi ja küsida saia, ning talle antaks. Kui sa sellega tegeleksid, Margus, oleks sinust tolku.
Teil oli IRLis kunagi üks päris minister, kes tegeles päris teemadega. Sester oli nimeks ja ühte teist sai tehtud. Isegi üks anarhist tunnustab ta töö tulemusi. Tsahkna saatke aga jalga puhkama. Läbimõtlematu lühinägelike arvamuste ladumine on populism.