Tsiteerin algatuseks üht inimest, kelle firma mulle ei meeldi. Nende tooted on kallid, paindumatud ja nende ökosüsteem kinni keevitatud. Ainult ühte teevad nad seni õigesti: nad ei äritse kasutaja andmetega. Selle mehe tsiteerimine kulub mulle harjutuseks ära. Olgu pealegi ebameeldiv firma, tüüp räägib vahelduseks tõtt ja olulisel teemal. Tim Cook (Apple'i tegevjuht) võttis sõna andmetööstuskompleksi osas ning juttu vahendab meile Tech Crunch.
Tim ütles "kuulge, teil on elevant toas". Kõik vaatasid ja nägid tõepoolest halli loomakest, ühel küljel sinine valge kirjatähega logo, teisel aga mitme värvilise tähega sõna. Loomake maskeerus parasjagu sektsioonkapiks, aga oli selgelt äratuntav. Appi, elevant! Kuidas see tuppa pääses?
Cook tegelikult elevandi nime ei nimetanud, üknes et toas on firmasid, kelle ärimudel põhineb privaatsuse kahjustamisel. Nende üldnimetus võiks olla "suured vahendajad". Nad aitavad teil asju leida ja suhteid sõlmida. Neile usaldate oma tähelepanu ja andmed. Iseäralik on, et nad ei küsi teilt raha, kannustavad sisse logima, tahavad teada, mis teile meeldib (nii otse küsides kui üle õla vaadates) ning tahavad väga soovitada asju.
Midagi on valesti, eks? Järsku me pole neile kliendid, vaid mingi loodusvara või lambakarja moodi asi? Osad neist on karmimad kui teised. Kui ma tipin Google'isse märksõna "Nissan", püüab ta koheselt aru saada, kes ma olen, kas mul on Nissan, kas ma olen hiljuti ostnud Nissani varuosi, või mida kuradit ma sellega mõtlen. :) Kui teen sama DuckDuckGo saidil, siis tema vaatab üksnes märksõna. Ta ei mäleta teid, ega ürita meelde jätta. Kui keegi maksis talle, et näita seda kirjutavatele inimestele Tallinnas seda reklaami, siis ta näitab, ilma mu isiklikku elu lahti mõtestamata.
“Meie oma andmeid - igapäevasest sügavalt isiklikuni - kasutatakse meie vastu relvana," ütles Cook. "Need riismed, mis igaüks üksinda on ohutud, korjatakse hoolega kokku, sünteesitakse üldistusteks ja neid müüakse."
"Oma loogilise lõpu ja äärmuseni viiduna loob see protsess jäädava digitaalse profiili, ja võimaldab firmadel tunda teid paremini, kui ehk tunnete iseendid. Teie profiili saab arendada, serveerides teile üha äärmuslikumat sisu, muljudes kahjutud eelistused kahjuks. Me ei peaks tulemusi suhkurdama. See on jälitamine," lisas ta.
Kes lasi elevandi tuppa? Kes on säärase olukorra võimaldanud? Siinkohal on minu kord sõna sekka öelda. Võimaldaja on meie janu hõlpsa elu järele. Soovime mugavust, lihtsust ja tasuta asju. Meid ei huvita, mis on kapoti all, peamine et sõidab. Kui me selle menüü peale magustoiduks turvalisust nõuame, hakkavad inimesed nagu Bruce Schneier (tema blogi on huvitav) lihtsalt naerma. Teised jälle nutma. Me tahame võimatut.
Me kas teame, mida me teeme - või ei tea, ja keegi teab meie eest (ning teab meie kohta). Me kas saame tasuta teenuseid, andes nende nimel kolm tilka infot, või me hakkame päris kliendiks - selleks, kes maksab ja omab kontrolli. Alternatiivina võime õppida pruukima vaba tarkvara ja tegema vahet mõistetel "free as beer" ning "free as freedom". Kooki ei saa korraga süüa ja homseks hoida.
Hiljutine uuring Third-Party Tracking in the Mobile Ecosystem järeldas, et üheksa kümnest Androidi rakendusest jagab andmeid kolmandate osapooltega. Tsiteerin: "All on esitletud empiiriline uurimus 959 000 Androidi äpi kohta, mis olid saadaval USA ja UK Google Play poodides. Leidsime, et enamus äppe sisaldab kolmandate osapoolte jälitusotstarbega komponente, ning tracker'ite jaotus on "pika sabaga", kus vähesed domineerivad trackerid hõlmavad enamuse kattest [ning paljud vähemlevinud ülejäänu]. Trackerite ulatuslikkus sõltub kategooriast, ja on eriti intensiivne uudiste-äppides ja lastele mõeldud äppides."
Et kõik mõistaks, kuidas elevant tuleb tuppa, tsiteerin veel: "Säärast ärimudelit võimaldavad peamiselt arendajate poolt oma rakendustesse kaasatud 'kolmanda osapoole' trackerid." Programmeerijalt programmeerijale tuleks mul öelda: meie, tarkvarainsenerid, kellel peaks olema teatav tööeetika, oleme läinud libedale teele ning nõustunud elama reklaamitulust, selle asemel et kasutaja meie tooteid päriselt ostaks. Kasutaja, uimane nagu ta on, on samuti konksu alla neelanud, sest tahab tasuta äppe.
Elu võiks käia teisiti. Maailmas võiks õitseda tuhandeid vabatarkvara projekte, mis pakuvad usalusväärseid äppe ja elavad kasutajate otseannetustest, ilma et Google sealt viilukestki saaks. See aga pole Google'i huvides. Meie huvid ei ole Google'i huvides.
Facebook saab järgmise sahmaka, hoidke alt. :) Saksamaa andmeid kasutav uuring on näidanud, et Facebooki kasutus linnas on korrelatsioonis vihakuritegude sagedusega samas linnas, isegi kui tulemust kontrollida korrelatsiooni vastu interneti üldise kasutusega ja mitmete muude teguritega.
Lühidalt võiks teha järelduse, et Facebook võimaldab inimestel elada infomullides, tarbida neile ette söödetud kuulujutte ja kõmu, lisaks veidi hoolikalt manipulatiivset sisu, ning arvata selle põhjal, et nad mõistavad ümbritsevat maailma. Paraku osutab ümbritsev maailm vastupidist.
Valik on meie. Kasutajate, arendajate. Mida me ikka päriselt tahame? Elada maailmas, mis on autopiloodil, olles ise autopiloodil, või mõjutada tulevikku? Korraga mõlemat ei saa. Mõjutamiseks on vaja sisendit reaalsusest, ja teavet selle kohta, kuidas protsessid käivad.
Perestroika muuseas, ei pannud teie arvutisse veerandit küpsist kah. Tehke järgi! :D