Artiklid Perestroika programm in english на русском Perestroika otsib kandidaati Mujal toimub Meta Promo Tagasiside

Varro kutsub vägivaldselt seadust rikkuma? 2018-12-20 meeleavaldus, autoritaarsus, Varro Vooglaid Max Therv

Sattusin lugema artiklit "Aitäh selguse eest, politsei ja prokuratuur", milles Varro Vooglaid pole rahul, et Indrek Tarandi tegevuses ei leitud süüteo tunnuseid. Nimelt leidsid nii politsei kui prokuratuur ühte ja sama: Tarand ei takistanud EKRE meeleavaldust toimumast, ning ei ajanud seda ka laiali.

Varro artiklis oli nii palju vastuolulist informatsiooni, mis tekitas tunde, et kui peaksin nägema V.Vooglaidu avalikus ruumis, siis karjuksin enda arvamuse talle näkku. Oma käitumisega üritab ta riiki pöörata suunas, mil eestlased materdaks agaramalt teisi eestlasi. Tema "idealistlik" vanamoodne arusaam elust on eetiliste alusteta, lootusetult aegunud ja Vooglaiu võitlus selle nimel kutsub tõenäoliselt tänaval esile konkreetseid vihakuritegusid.

Isiklikult riivas mind kõige rohkem Varro järgmine nõuanne:

"Siiski on minu täiesti siiras soovitus, et kui keegi peaks jälle mõnel konservatiivide seaduslikul avalikul koosolekul nö Tarandit tegema, siis tuleks ta turvameeste poolt külmalt näoli vastu asfalti väänata ja hoida teda selles asendis, kuni politsei tuleb ja viib ta minema. Põhiseadus tagab kodanikele õiguse seaduslikel koosolekutel rahumeelselt meelt avaldada ja ilmselgelt tähendab see ühtlasi, et kodanikel on õigus otsustavalt tõrjuda ja peatada kõik selle õiguse teostamise vastu suunatud rünnakud – isegi, kui politsei ja prokuratuur ei pea neid rünnakuid probleemiks."

Sisuliselt Vooglaid õhutab antud kontekstis vägivalda ja seaduse rikkumist. Sõna võtmisele mahasurumisega reageerimine muud ei oleks. Olles jurist, peab Varro oma soovituse tagajärgi ka ise teadma. Avaliku koosoleku pidamist reguleerib Korrakaitseseadus, mis muuseas ütleb: "Koosoleku korraldaja võib kohustada koosolekul jämedalt korda rikkuvat isikut koosolekult lahkuma."

See ongi kõik. Lubatud pole väljaviskamine, maha tõukamine, peks rusikate ega jalgadega, kinni hoidmine, ähvardused ega solvangud. Kui Varro oma pooldajatele valetab, et korrapidaja staatus annab neile õiguse vastukõneleja "maha väänata" ja teda maas hoida, siis ei vääri Varro juristi tiitlit, kuna annab meeletult halba nõu ja kutsub rikkuma seadust. Miks? Järsku ta soovib nimelt rusikate abil vastandumist, sest näeb arutelu nõrgestavana?

Minu teada tohib avalikul koosolekul igaüks paluda sõna, ning jagada oma arvamust muulgi kombel. Koosoleku taotlusega ei anta üle lubatud arvamuste nimekirja. Koosolek tähendab kokkutulemist ning asjade avalikult arutamist. (Riigikogu ees valitsuse poliitika vastu toimuvatel koosolekutel on kombeks anda sõna ka poliitika tegijatele. Nende kuulamise kohustust ei ole.)

Pingelise avaliku koosoleku mõistlikult pidamise näiteks sobib suvel 2009 ametiühingute peetud uue Töölepingu Seaduse vastane meeleavaldus. Koosolekul sai sõna ka Juhan Parts, tõsi küll, tema jutt ei meeldinud kellelegi ja selle peale puhkes vilekoor ja suur kära. Valitsuse esindajale ei pakutud siiski keretäit, vaid kollast teerulli mudelit, meenutamaks ta rolli seaduse tegemisel.

Eesti õiguspraktikas püüab politsei hoida lahus vastandlikud meeleavaldused. Siiski püütakse vältida absurdset võimalust, et meeleavalduse olemasolu blokeerib kedagi oma vaateid üldse väljendamast. Meenutame siinkohal tsirkusedirektor Lauri Viikna registreeritud "taimekaitsjate" meeleavaldusi, millega püüti blokeerida tsirkuse ümbrusest loomakaitsjad.

"Koosoleku korraldaja on kohustatud:
1) tagama koosoleku rahumeelse pidamise ja koosolekust osavõtjate ohutuse;
2) tagama, et koosoleku pidamisel kasutatavad esemed ei ohusta koosolekul mitteosalevaid isikuid, vara või keskkonda;
3) lõpetama viivitamata koosoleku, kui koosolekuga tekitatakse oluline või kõrgendatud vahetu oht või ilmnevad käesoleva seaduse §-s 62 nimetatud asjaolud;

§ 62. Keelatud koosolek
Keelatud on korraldada või pidada koosolekut, mis:
1) on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu või põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele;
2) õhutab vägivaldselt rikkuma Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust;
3) õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel või
4) mille eesmärgiks on kuritegude toimepanemine või nendele õhutamine.

Tarand seega pidanuks, niipea kui Espenberg talle säärase korralduse oleks teinud, kohe koosolekult lahkuma. Kas peksu käigus suvalise jorsa röögitud "tõmba [kehaosa sisseütlevas käändes]" kvalifitseerub meeleavalduse korraldaja õigeaegse ja seadusliku korraldusena lahkuda? Ei, ilmselgelt mitte.

Samuti oleks Espenberg pidanud tähele panema, et tema koosolekus on juba ilmnenud keelatud koosoleku tunnused, sest osad plakatid kihutavad vaenule rahvagruppide vastu, teised aga kutsuvad pooma välisministrit ja innustavad omakohut. Espenberg pidanuks ammu enne Tarandi tulekut EKRE meeleavalduse lõpetama või võllapuu, poomisüleskutsete ja vaenu õhutavate siltidega isikutel lahkuda käskima.

Mõtlesin siis peale antud artikli lugemist, et peaks vaatama, mida Vikipeedia ütleb V.Vooglaiu kohta. Täheldasin mõndagi huvitavat: "Vooglaid on avaldanud arvamust, et demokraatia on rajatud vildakatele alustele ja Eestis võiks olla parimate valitsus ehk aristokraatia." Kuidas palun? Tahab tagasi keskaega, kus aristokraadid valitsevad rahva üle nagu neile kõige parem?

Minu ettekujutus, kuidas tänapäeval selline aristokraatia võiks välja näha:

1) V. Vooglaid sõites oma jalgrattaga näeb ühte teistmoodi riietuvat meesterahvast, ning arvab et ta on homoseksuaalne. Kuna ta on aristokraat, helistab Varro politseisse, ütleb, et on aristokraat ning see isik on homoseksuaalne ning teda peaks "ümber kasvatama" kasvõi vägisi. Politsei poolset sõnakuulmatust aristokraat teadagi ei taluks.

2) Aristokraadid ei pea poes kauba eest tasuma, kuna nad on ülikud ning nende sõna vastu ei kehti miski.

3) Aristokraadid võivad ise kokkulepitud seadusi rikkuda, kuna nad on ise need loonud ning võivad ju ajutiselt tühistada selle.

4) Aristokraadid võivad sundida ajakirjandust vaikima, ning kui hoiatus ei aita siis nad "kaotavad" ajakirjaniku ära.