On üks valdkond, kus riik isegi sugude vahelise võrdsuse muljet ei ürita jätta. Nimelt on vaene kaitsetu riik otsustanud, et võõrriikide ja õõnestajate, separatistide ja anarhistide eest kaitsku teda just mehed. (Mõned teised riigid on otsustanud teisiti. Kurdistan pole küll päris riik, aga Iisrael ja Rootsi kindlasti on seda.)
Et aus olla, siis meeste ja naiste statistiliselt erinevad võimekused vist sõjaväe tõhususele väga ei mõju. Ennekõike sõdivad masinad. Keegi peab neid masinaid lihtsalt kasutama. (Kole saab olema see ajastu, mil masinad on juba piisavalt targad, et ise sõdida, aga veel mitte piisavalt targad, et inimese vastu mässu tõsta.)
Kohustusliku sõjaväeteenistuse idee on muidugi üllas: kui kodanik on riigi kuulekas teener, siis riik tervikuna kaitseb oma elanikke. Kui kohalikku riiki toidetakse, siis riigid ei vahetu liiga ruttu. Paraku on riigid tehtud samast materjalist. Pea igale riigiaparaadile meeldib oma võimus kindel olla - ahvatleb võimalus teha seadusi, mis lubavad kodanikke käsutada.
Kui neile vaid natuke aega anda, kipuvad kõik riigid sama nägu minema, kui Šveits ("tahad sõjaväest vabaks, maksa maks ära") ja Island ("mis sõjavägi? see on kuskil muul saarel vist") välja arvata. Neil kahel on mingid võlusõnad teada, kindel värk.
Kusjuures, ärge hõisake, et siin ei juhtu. Just tehti järgmine samm. Kaitseminister, seekord Jüri Luik, on saanud statistikutelt aimu, et mehed ei pakata piisavalt agarusest, et Jüri peakorterit kaitsta. Seetõttu on Jüri teinud eelnõu, mis just valitsuses lugemise läbis. Jüri kaitsmisest ebapiisavalt huvitatuil võetakse ära juhiluba ja muud pisemad õigused lisaks veel. Põhiseaduslikkus on juba analüüsitud - ministeeriumi juristide arvates on kõik korrektne.
Mis kardetavasti valitsuse istungil jutuks ei tulnud, on idee, et sund aitab -- et ähvardustega saab luua lojaalsust.
Lugupeetavad ministrid, see tüüp, kelle te juhiloa kaotuse ähvardusel sõjaväkke või õppusele saite, kindlasti kaitseb riiki tõsise probleemi korral. Väljaõpe on täiesti kindlasti kulunud õige inimese peale!
Kui sõjaväeteenistus kunagi mõlema soo üldiseks kohustuseks saab, on ilmselt jõukohane aeg see patriootliku mesijutu ja ehtsa sundimise najal püsiv etendus ära lõpetada ja millegi ratsionaalsemaga asendada. Sõjaväkke on mõte minna inimesel, kes sellega nõus on. Kui neid rohkem on vaja, tuleb rääkida tingimustest, mis nad sinna ise tooksid.