Artiklid Perestroika programm in english на русском Perestroika otsib kandidaati Mujal toimub Meta Promo Tagasiside

Ida-Euroopa konservatismi eripärad 2018-11-17 konservatism, autoritaarsus, eeskujutus, eskalatsioon Jaan Veski

Idee, et konservatismile kui poliitilisele nähtusele saab läheneda ta nimetuse kaudu, on tänapäeva maailmas kaheldav. Alljärgnev artikkel üritab otsida, kuidas seletada konservatismi vaatenurga kaudu lahti parem-autoritaarset populismi.

Konservatismi põhitees on, et Vanasti Oli Paremini (TM) ning soov naasta sinna "vanasse heasse aega". Peatumata aja ühesuunalisel kulul ja entroopia kasvu seadustel, eeldab konservatism seega mingi rollimudeli olemasolu, aja olemasolu, kuhu naasta.

Märgates erinevate maade konservatismi erinevaid ilmeid, postuleerime kahjuks, et Eesti ja Ida-Euroopa konservatismil on veskikivina kaelas tõde, et oma ajaloos säärane aeg puudub, parimal juhul oli see aga väga üürike. Eestis võis seda olla ca. 8 aastat Vabadussõja lõpust. Edasi tulid detsembrimäss, globaalne majanduskriis, vapside esiletõus ja mahasurumine ning Vaikiv Ajastu. Üürikesest positiivse arengu perioodist ei jätku, et sinna tänapäevase konservatismi sillapea asetada ja positiivseid eeskujusid leida.

Kui Inglise konservatiiv tahab hoida asjad nõnda, nagu vanasti oli, võib see tähendada kuldseid kuuekümnendaid, mil töölisklass sai juba autolaadse tootega sõita ja tööstur-kapitalist, kelle Rollsi isiklik sohver käimas hoidis, ei pidanud veel muretsema, et teda tulevad näksima Samsung, Apple ja Microsoft ning poodnik polnud kuulnud õudsaid sõnu EBay, Amazon ega AliExpress. Sõjajärgne ülesehitus andis kõigile tööd ja lagunenud impeeriumi võrgustikud toetasid emamaad veel ulatuslikult.

Poola torujürid ja Eesti kalkunikitkujad olid veel Raudse Eesriide taga ja endiste briti kolooniate immigrandid, näiteks need Jamaica tüübid, kes leiutasid skinheadide subkultuuri ammu enne, kui selle omastasid neonatsid, nood ei kohutanud eriti kedagi. Kohutavad asjad olid hipid, ärevust tekitasid feministid ja ametiühingud. Ometi just viimaste toel püsis ühiskond stabiilne, sest oli legitiimne vastasjõud, kellega kokku leppida. Nõukogude Liit kumas silmapiiril hoiatava näitena, mis võib juhtuda, kui läbi ei räägita.

Inglismaal ei anna Konservatiivne Partei head platvormi vägivalla-ideedest mõuramiseks. Selleks tuli teha eraldi mõuramise partei, 1982. aastal loodud British National Party. Partei tippmargiks jäi 2010. aastal 1.9% üldvalimistel (see oleks võrreldav siinse Iseseisvuspartei tipptasemega). Parteist lõi omakorda 2009. aastal lahku tänaval möllamisele spetsialiseeruv English Defence League, kuid nende tähetund oli üürike. Nende kõrgpunkt polnud nende endi loodud, vaid nad võlgnevad tänu kahele islamiäärmuslasele, kes tapsid tänaval sõduri. Oma arvele saavad UK parem-autoritaarsed liikumised kirjutada selle, kui üks nende tulihingeline pooldaja tappis Tööpartei parlamendisaadiku. Konservatiivid võivad sellest käed ausalt puhtaks pesta ning öelda "sorry, me ei teadnud, et ülal paremal nii suuri kookospähkleid kasvab".

EL-ist lahkuv UK teeb seda küll vastuolude saatel, ning õhus on ebaratsionaalse virvendus, aga keegi pole hullunud, sest 80 000 lehekülje dokumentide läbitöötamine on kuramuse kainestav asi. Mandri-Euroopa idaosas on aga märgata mustrit, mida meie nimetame Ida-Euroopa Konservatismi Mustriks. Siin ei ole tegemist ebaratsionaaluse värelusega horisondil, vaid suitsupahvakute ja peegeldustega hallis udus.

Muide, IRL ei esinda seda mustrit. Reinsalul võib olla tingimatuid reflekse, mis talle au ega edu ei too, aga IRL tervikuna on täiesti võimeline reaalsuse kadu kritiseerima. Kui Orban lahmib võimuga, sest näeb unes end jälitamas punaste tiibadega sarvilist Sorost, siis Lotman kirjutab viimase kaitseks humoorika artikli ja IRL avaldab isegi nunnu illustratsiooni. :D IRL-ist lahkunud põgenike seas on ka Kross, kelle kohta tuleb järgmine artikkel, ja kes on anarhistidele muljet avaldanud sellega, et ta analüüs püsib maailmavaatest hoolimata reaalsena ja töövõtted... meenutavad vahest meie omi.

Kuidas defineerida Ida-Euroopa konservatismi mustrit? Meie arvame, et definitsiooni algus tuleb siiski konservatismi üldmõiste külge ankurdada, aga Ida-Euroopas tuleb seda olude sunnil teha eituse ja puudumise kaudu. Kui konservatism on soov naasta Vanasse Heasse Aega, siis Ida-Euroopa konservatismi eripära on Vana Hea Aja tõsine defitsiit kogu mäletatavas ajaloos, mistõttu puudub positiivne rollimudel selle kohta, kuhu peaks naasma.

Kuhu peab ebakindlast tänapäevast naasta soovima EKRE keskmine liige? Ta on valdavalt meessoost 60-ndates eluaastates kodanik, arvutame välja! Ta peab soovima 1968..78 aasta vahele, mil oli teismeline, lõpetas kooli, pääses sõjaväest või tuli terve nahaga totrusest läbi, läks tööle, tutvus, armus ja abiellus. Ajastute loendis peab ta igatsema Brežnevi, Gromõko ja Tšernenko aega.

Psühholoogia ei võimalda paljudel seda omale tunnistada. Vähestel inimestel on piisavalt harjumust oma mõtteid analüüsida, et tõrge ületada ja täheldada: oo, mu helged igatsused ja teadlikud soovid ongi vastuolus! Kui endale tunnistada, et noorus oli tore aeg ja peabki olema igatsusväärne, isegi kui see toimus autoritaarse korra all, võib järeldus olla eluterve. Kui tunnistada, et konservatiivset eeskuju ei pea otsima kodumaalt, vaid tohib ka üle naabrite aia kiigata, tohib otsida väljastpoolt rahvuse piire, võib konservatiiv leida eeskujusid, mida isegi anarhistil raske on maha laita.

Hoopis karmim lugu on, kui ennast keelata ja takistada, seada eeskujudele rahvuspiirang, lasta isiklikel mälestustel rebida end Brežnevi aja poole ja kraapida küüntega eelmise Eesti Vabariigi tuhas, et sealt positiivset leida. Eelmisel Eesti Vabariigil läks hästi väga lühikest aega, me peame leppima sellega, et ta oli nagu küünlaga tormi kätte väljumine. "Siin ei ole kala", ütleb reklaamis hokistaadioni jää puurijale pimedusest hääl. "Siin ei ole eeskuju", peaks EKRE inimestele keegi hüüdma.

Kui kala ei ole ja eeskuju kah pole, mida teha annab? Mingi eeskuju jõuga välja rebida ja kõvasti mõurata, et see on õige. Mida kõvemini mõurata, seda väiksem on risk, et oma kahtlusi kogemata kuuleb. Mõuramine on täiesti tunnustamist väärt kultuuri vorm ja pole Ida-Euroopa leiutis, aga mitte keegi ei viljele seda Eestis nii tulihingeliselt, kui EKRE.

Nagu dirigent sujuva taktikepi heljutusega näitab Mart ette tonaalsuse: "soovitan tõsiselt tegeleda kõigi rändelepingu kaitsjate julgeolekutausta uurimisega". Nagu orkester ja koor ühisel jõul - nagu vaid selle maa keel reovee vahusel harjal - nõnda annavad trollid seepeale netis uurimisele hagu, jättes inkvisitsiooni lõkkesüütaja pärast 764 kommentaari pikkust puhast fleimi kohkunult põlenud näppe lutsima:

- "kõik selle rände jura pooldajad on RIIGIREETURID kelle koht on VANGLAS !!! suurim kuritegu on oma rahva ja riigi reetmine !!!"

- "Sotsiaaldemokraatia ja sotsiaaldemokraadid kui liikumine ja partei tuleb keelustada. Valalikumat ja inimvaenulikumat liikumist ei ole olemas kui sotsialistid."

- "Pagulaste paktiga Eestit ähvardavad poliitikud on julgeolekurisk Eesti riigile. Need poliitikud on valmis oma riiki reetma ja hävitama eestlaste verega võidetud vabaduse, tahavad hävitada rahvusriiki, eestlust ainukeses kohas maailmas, kus eestlastel on õigus oma keeles ja meeles elada."

- "EKRE tuleb võimule ja siis hakkavad sotsidel ja liberastidel rasked päevad! Lõpp homondusele ja lõtvadele elukommetele! Liberastid ja sallijad värisege juba ette! Teid tehakse tümaks ja see on hea!"

See on teadagi kommentaarium. EKRE ametlikul uudistesaidil on toon vaid poole tämbri võrra taltsam: "Sõjalise Kaitseliidu kõrval peaks olema ka poliitiline, kes kaitseks võimupoliitikute reetmise eest!".

Mul on tunne, et EKRE on oma eeskuju leidnud. Võimalik, et ma eksin, aga võimalik et nende eeskuju ongi Vabadussõjalaste Liikumine, millesarnaseid 1930-ndate Euroopas päris mitu leidus.

Nüüd on aeg tsiteerida admiral Johan Pitkat (oktoober 1933): "Nüüd on sinna niipalju mitte-vabadussõjalasi vastu võetud, et vabadussõjalased ise seal kaugeltki kaaluvam ollus ei ole. See on väga kirju kogu, kellel on ühine ainult protest maksva korra vastu." [Wikipedia] Lisan nüüd Wikipediast koondatud pikema ülevaate, et iseloomustada, kuidas arenes ja milleni viis Vabadussõjalaste liikumine. Sarnasused ülaltoodud kommentaariumi-hüüatustega on pelgalt juhuslikud! :)

"Vabadussõjalased esitasid 7. detsembril 1933 riigikogule marksismivastast võitlust käsitleva seaduse eelnõu, mis nägi ette sotsialistliku partei keelustamist. Riigikogu ei võtnud eelnõu vastu.

Kui ta [Jaan Tõnisson] 1933 uuesti valitsusjuhiks sai, oli tema suurimaks mureks lahendada Eestit ikka veel vaevav majanduskriis. Selleks oli vaja devalveerida Eesti kroon; et aga asi tekitas paljudes põllumeestes ja vasakpoolsetes vastuseisu, oli seda väga raske teha. Eelmised valitsused ei olnudki "krooni kukutamisega" julgenud tegeleda ning Pätsi valitsus oli isegi selle avaliku propageerimise keelanud. Tõnissoni valitsus tegi asja ära, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla.

1. juunil 1933 pidas Jaan Tõnisson Vanemuises kõne põhiseaduse muutmisest. Kui ta oli öelnud: 'Peame looma võimu, kes pole rippuv rahvaesitusest, kes aga ei teotseks omast tahtest, vaid seaduslikult ja lojalselt', katkestas teda vapside tekitatud müra ja visati paukpadruneid. Politsei ajas mürgeldajad laiali ja Jaan Tõnisson sõitis minema. Järgmisel päeval kehtestas tema valitsus Tartus ja Tartumaal kaitseseisukorra.

Tõnissoni valitsuse ajal toimus ka Vabadussõjalaste poolt esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ja moodustati paramilitaarseid ühinguid. Jaan Tõnissoni valitsus kuulutas kogu riigis välja kaitseseisukorra, löögirühmad saadeti laiali ja valitsuse kritiseerimine ajakirjanduses keelati. Oktoobris 1933 toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste eelnõu kindlalt võitis. Et Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ka umbusaldushääletuseks ning astus tagasi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra. Võimule sai Konstantin Pätsi viies valitsus.

12. märtsil 1934 kuulutas Riigivanem Konstantin Päts oma otsusega nr. 173 kuueks kuuks [seisukord jäi kehtima Eesti Vabriigi lõpuni] välja kaitseseisukorra kogu riigis, mille V Riigikogu ka kinnitas. Uus kaitseseisukord oli suunatud esmajärjekorras vabadussõjalaste liikumise vastu, kuid tõi kaasa laiema demokraatlike vabaduste piiramise.

Ametlikult märgiti [uue] kaitseseisukorra kehtestamise põhjusteks, et vapside tegevus oli viinud riigis sarnase seisukorrani, kui oli Eestis enne 1. detsembri mässu. Rahva hulgas levis paanika, mille põhjustajateks peeti vapside avalikke ähvardusi teisitimõtlejate aadressil.

14. aprillil 1934 väitis advokaat Ferdinand Karlson Riigikohtus, et pole demokraatia vastane, kui rahvas oma enamuses tahab näha fašistlikku riigikorda ja seepärast ei saa süüdistada organisatsiooni, kes leiab, et see kord on sobivam mõnest teisest korrast.

Kaitseseisukorra kehtimist riigis ja kaitseseisukorra seadust kasutas mitmesuguste piirangute kehtestamise juriidilise alusena ära juunipöörde järel võimule tulnud Johannes Varese valitsus.

Seda kasutati ka alusena uue võimu suhtes kriitiliste isikute jälgimisel ning mitmesuguste poliitiliste arvamusavalduste eest karistamisel. Kaitseseisukorra kehtivus aegus septembris 1940 ja mingit teadet selle pikendamise kohta toonase Eesti NSV võimud enam ei avaldanud."

Õpetlik lugu lõppes kurvalt. Need, kes leitud võimusõrmuse esimesena sõrme sobitasid, ei osutunud selle kõige osavamaks pruukijaks, vaid nad mängiti üle. Võim vahetas käsi nagu lammutuspomm ekskavaatori noole otsas käib siia ja sinna, kuni sellest haaras režiim, mis oli suuteline seda hoidma - totalitaarne režiim.

Kui lugejate seas on EKRE toetajaid, siis nüüd on aeg nende käest küsida, kas sarnasused Vabadussõjalastega on juhuslikud või taotluslikud. On see päriselt teie erakonna retsept, ja teie isiklik retsept, ja on see nüüdseks kivvi raiutud? Kui see on, tuleb järgmisena mainida, et selle retseptiga hävitati eelmine Eesti Vabariik, ning vapsid sealjuures ei saanud isegi võimule.

Pidurdamiseks ja roolimiseks ei ole lõputult aega. Tee on libe, teiste sõidukite reaktsioon vaid osalt ennustatav. Mina isiklikult olen pidanud kokku puutuma (toonase, ei tea kas praeguse) EKRE-sõbraga, kes veebis mu kolleegidele tõsimeeli rõhutas, et tal on Glock. Olen pidanud enne meie avalikku üritust kinkima kolleegidele pipragaasi purke, ja kui too tüüp üritusel mu kolleege ähvardas, viibisin igaks juhuks näoga tema poole ja olin valmis sündmuste ootamatuks arenguks. Mida ma kaasas kandsin, ma rõhutama ei hakka. See oli seaduslik, aga ma häbenen.

Kui Mart Helme on püüdlik ja tal näkkab, siis Mart saab säärase Eesti. Sel juhul, kuniks Eestis linnade põletamist mängitakse, eelistan mina elada Lätis ja tsiteerin kindlasti vajalikul päeval Eesti esimese emigropungi lauliku Kristjan Jaak Petersoni ühte salmi:

Emake, vend ja õde,
teie juurde nüüd tulen!
Jumalaga, meie maa,
ilusam päev mulle paistab
hella vanemate majas.