Artiklid Perestroika programm Perestroika otsib kandidaati Mujal toimub Meta Promo

Riigipööre Türgis, kellel edukas, kellel mitte 2016-07-17 Türgi, riigipööre, Erdogan, diktatuur 1 MΩ

Mul on kahju. Avaldan kaastunnet Türgi elanikele, kelle maal üritas üks autoritaatne asutus teise samasuguse käest võimu rebida. Kurvastan nende pärast, kes ise relva tõstmata hukkusid. Sõdurite ega politseinike pärast kurvastamiseks ei jätku jaksu. Olid relvad antud, oleks pidanud ka mõistust antama. Demokraatiat siin ei kaitstud ega rünnatud.

Demokraatia hõlmab õigust olla eri arvamusel. Nõuda sõnaõigust otsuste langetamisel, rahumeelselt ja vangi minemata. Türgis pole ammugi enam nii. Oma arvamuse ütlemise pärast istub vangis liiga palju inimesi. Oma õigusi Türgis rahumeelselt nõuda ei saa. Olgem ausad, demokraatiaga on Türgis nüüd lõpp. Põhimõtteliselt võib linnukese kalendrisse ära teha. Tõrjutud riigipöörde järel haarab võimu selle edukalt tõrjunud valitsus.

“Some 2,745 Turkish judges have also been dismissed in the wake of the coup, state media say.” — BBC, 2016 [1]

“Democracy is like a tram. You ride it until you arrive at your destination, then you step off.” – Erdogan, 2014 [2]

Enne riigipööret sai vanglasse Erdogani kritiseerimise või pilamise pärast (ca. 3000 piletit antud), üleskutsete eest mitte pidada kurdidega kodusõda, vaid rääkida tingimustest milles nad nõustuks Türgi piires elama, ilmselt mitte teise sordi elanikena (“terrorismi pooldamine ja separatistlikud üleskutsed”), ning muidugi sai vanglasse avalike kogunemiste eest, mida politsei äärmise demokraatlikkusega laiali peksis (Gezi pargi lammutamine näiteks).

Nüüd, pärast õnnestunud riigipööret (kellegi jaoks pidi õnnestuma – sõjaväe jaoks kukkus läbi, Erdogani jaoks õnnestus), hakkab vanglasse saama ilmselt kergemini.

Sõjavägi pole muidugi lahendus. AKPs vohab autoritaarsus ja poliitilise islamism. Sõjaväes vohab autoritaarsus ja poliitiline natsionalism. Sõjavägi on see asutus, mis saadetakse regulaarselt kurdide linnu laastama, ja laastab neid ilma südametunnistuse piinadeta.

NATO liikmetelt ei tasu sisulisi sõnavõtte oodata. Kohalik välisminiteerium näitas ette, kui palju kannatab paberile panna. Hukkunutele avaldatakse kaastunnet, kuna see on universaalne ja inimlik. Diktaatorit tuleb õnnitleda võimu säilimise puhul, kuna see on juriidiliselt korrektne. Ainuke muudetav osa on avalduse lõpus, kuhu saab kirjutada, et loodetakse õigusriigi säilimist ning et põhiseadus ja kohtusüsteem muserdamata jäävad (paraku on õigusriik juba lavalt lahkunud ja kohtusüsteemil tõmmati BBC andmetel soolikad välja).

Edasi ongi riiklikul tasandil nõnda, et oleks nagu liitlane, aga ühiseid väärtusi otsida ei tasu – ainult ühiseid huvisid, mis on väärtustest hulga muutlikumad.

NATO tuleb sellega muidugi toime... kuidagimoodi... eks uuritakse ajaloo ürikutest, kuidas varem hakkama saadi ja improviseeritakse selle baasilt... nimelt Külma Sõja nirumail päevil oli NATO liikmeks vähemalt kaks diktatuuri (peale Türgi ka Kreeka, seni kuni kreeklased kolonelidele sule sappa panid).

Ühesõnaga, mul on sitaks kahju, et nii läks... ma ei oodanud säärast arengut nüüd ja praegu... see kahjustab minu kolleege seal rängalt, sest nende õigusi kaitsvad seadused lendavad aknast välja, mille vastu nad võitlema asuvad, ja siis neid represseeritakse...

...ma ei julge enam väita, et Türgi on poliitiliselt stabiilne, seal võib varsti tulla järgmine riigipööre ja siis juba põhjendatult. Alternatiivina võib tulla kurat teab mida. Et tulevad regulaarsed valimised, mille jaoks opositsioonil on võimalus väljaspool vanglamüüre kampaaniat teha, ma lubada ei julge, aga loota võib.

Aga... teeme ka sitas olukorras seda, mis õigem tundub?

[1] http://www.bbc.com/news/world-europe-36813924
[2] http://www.economist.com/news/special-report/21689877-mr-erdogans-commitment-democracy-seems-be-fading-getting-train