Programm peab olema, muidu pole millegi üle kakelda. :) Kujutleme, et parlamenti läheb 10 anarhisti, kel pole veel kõrini. Mida nad tahta võiks?

Anarhismi vaatenurgast on riik pahe - inimeste organiseerumisvõime nappusest tekkinud asutus, mis õigustab end sellega, et hoiab väidetavalt ära rohkem vägivalda, kui ise tekitab. Seda viimast saab ikka mõne sõja järel uuesti kaaluda.

Tähelepanu väärib, et riik on suuteline jagama ümber hüvesid, aga mõjule pääsevad reeglina "valitsevate klasside" huvid, mistõttu tegeleb riik omandile odava kaitse pakkumisega, vilistades võrdsuse ja õigluse ideedele ulatuslikult. Oma huvide kaitsmiseks pead reeglina olema jõukas.

Meie arvame, et riik võiks tegeleda vähem sundimisega, kaitsta omandit edasi, aga lõpetada selle teenuse poolmuidu pakkumise. Omandi heal tasemel kaitse eest tuleb head maksu maksta. Et see üle jõu ei käiks, tuleb riigi mahtu kärpida niipalju, et selle rajamise eesmärgid (teineteise aitamine ja kollektiivne kaitse riskide vastu) uuesti nähtavale ilmuks.

Lahti riigist ruttu ei saa - ent kas poleks tore, kui riigiteenuste kliendikogemus oleks meeldivam, kui Mordori kollide kogemus Sauroniga oli? :D Asub kõrgel tornis, mõhkugi ei kuule, kõike näeb ja kipub käsutama. Alustas parimate kavatsustega, aga läks üle võlli lappama - ajab enda huvid ühiskonna omadega segi. Jep, tänapäeva riik. :D

Aruandlus on poliitika osa

Kui kandidaat valituks osutub, on tal moraalne kohustus anda aru, mida ta saadud võimuga iga tööpäev tegi. Istub õhtul maha ja kirjutab 15 minutise blogi sissekande, et valija mõistaks, kuidas asjad käivad.

Muutus, millega ühiskond jõuab kohaneda

Anarhistidena on vältimatu öelda paar sõna muutuste kiiruse kohta, eriti kuna anarhistilt eeldatakse revolutsioonilisi soove. Paraku, ajaloos on õnnelikud revolutsioonid harvad ja kiire muutus läheb reeglina kõvasti võsa poole.

Meie eelistus - et muutus olgu ettenähtav ja sujuv - tuleneb arusaamast, et inimeste ja ühiskondade kohanemisvõime on piiratud. Kedagi šokeerides ei saavuta reeglina head, mistõttu oleks targem ärplemine ja šokeerimine poliitika võtete hulgast välja arvata.

Targem valimisssüsteem

Perestroika soovitused Eesti demokraatia tervise parandamiseks lähtuvad 25.06.2019 Feministeeriumi poolt avaldatud Jaan Veski (pseudonüüm) artiklis 'Kuidas kasutada demokraatiat' toodud kaalutlustest.

• Kahekojaline parlament, sortitsioon
  

  Püsiv eliit on ühiskonnale eksistentsiaalne oht, kuna sel on võimalus võita (saada suuremat võimu ja pühendunud järgijaid) ühiskonnagruppide vahelisest konfliktist. Püsiva eliidiga ühiskonnas peab valitav poliitik end tõestama, tihtipeale toimub see ärbeldes teise poliitikuga. Mõlemad võivad olla enda hinnangul suured patrioodid, praktikas kahjuks tõmmatakse sedasi kodumaale vett peale, kuna mängu alusreeglid on valed - kui poliitikas saab võita konfliktist, siis toob poliitika lavale konfliktseid isikuid.

  Retsept selle lõpetamiseks on lihtne, ja kannab nimetust sortitsioon, ehk ametikohtade andmine loteriiga. Seda on kasutanud mitmed riigid eri kujul (Ateena, Firenze, Veneetsia jne). Probleemiks on, et loteriiga valitud esindajad võivad olla harimatud või kogenematud. Loteriiga moodustatud parlamendis peavad liikmed töötama tiimidena ja neid peavad abistama (kohutavad ;P) bürokraadid, kel valdkonnas kogemust on. Ühes variandis on loteriiga ametisse saanud poliitiku esimene samm - palgata omale maksumaksja kulul nõunik ja hakata tellima ekspertidelt analüüse.

  Esialgse ideena soovime parlamendile teist koda - Rahvakogu - mis moodustatakse loteriiga ja millel on üheskoos Riigikoguga teineteise otsuste üle veto. Veto tagab, et nad räägivad omavahel läbi, mitte eri sõida teerulli kombel teineteisest üle. Kaks koda tagab selle, et parteide eliidid ei saa suruda läbi lihtrahvale sobimatuid lahendusi, ning et "juhuslik seltskond" ei tee midagi, mis professionaalse poliitiku jaoks rumal paistab..

• Mitme eelistusega hääl
  

  Just nagu Eesti200 valijad teile jutustada võivad, ei ole 4,8% inimesi esindamist väärt. Kokku on praeguses riigikogus esindamata ligi 10% elanike välja öeldud arvamus. Et nad ei tunneks end hääletuna, võiks valijal olla võimalus kanda valimiskaardile kolm kandidaati. Kui valitud kandidaat sisse ei saa, rakenduks valija järgmine eelistus.

• Vastuhääl
  

  Teravusi loopiva ja tüli üles kiskuva poliitiku koht ei ole parlamendis. Et poliitika ei muutuks trollikoopaks, võiks valijal olla võimalus anda hääl poliitiku vastu. Mitme eelistusega hääletamisel tähendaks see, et kui maha hääletatud poliitik ikka sisse saab, rakendub valija järgmine eelistus.

• Lõpp partei pingeridadele
  

  Riigikogu valimiste eripära on, et parteide tagatoal on jõud. Erakonna tagatuba võib nimekirju tehes saata kompensatsioonimandaadi toel parlamenti isiku vaid 10%-ga häältest, mida lihtsurelik vajaks. See on olemuselt sohk. Erakonna pingerida tuleb kaotada. Mandaadid tuleb välja anda kogutud häälte järjekorras.

Ettevõtlus, töö, maksud

• Ettevõtluskonto olgu reaalselt avatav
  

  Sester (IRL) ja kolleegid tegid raske töö ära. Eestis on legaalne raamistik ettevõtluskonto olemasoluks - bürokraatiast vabaks viisiks pidada ühe inimese firmat, kuhu pole kaasatud teiste kapitali. Nüüd siis üllatus: mitte ükski pank ei võimalda seda raamistikku kasutada. Sellest pole neile mingit erilist kasu, lihtsalt uus riigiga liidestuv teenus kaelas.

  Riigist on nii mõttetu pakkuda ettvõtluse vormi, mis sõltub pankade viitsimisest. Toome pangad uuesti läbirääkimistele. Nad täidavad juba miljonit ja ühte seadust. Lepime kokku mõistliku tähtaja, võtame mõne muu nõmeda reegli vähemaks, aga lepime kokku, et ettevõtluskonto on eraisiku põhiõigus. Tahad olla pank - paku eraisikule arvelduskonto lisaks ettevõtluskontot.

• Teeme sotsiaalmaksu ümber astmeliseks tulumaksuks
  

  Eestis on passiivne tulu (dividendid) maksustatud hulga madalamalt, kui aktiivne tulu (töötamine). See on ebaõiglane. Teiste tööst elamine ei tohi olla odavam, kui oma tööst elamine. Selle tulemusena, nagu tervishoiu peatüki alguses jutustatud, on sotsiaalmaks ja ravikindlustuse süsteem ohtlikult õhukesel jääl.

  Järjest enam inimesi (ka meie) OÜ-tavad, teeseldes passiivtulu saamist. Selle asemel, et keskmisest veidi kõrgema organiseerimisvõimega inimesed nii skeemitaks (õigustades end sellega, et riskides peab rohkem saama), arvuka enamuse brutopalk maksustataks tuimalt ebaõiglase 33% + 20% + 2% + 1.6% määraga, ning üksikud, kel elu enne pensionit vaiba alt ära tõmbas, jäävad sotsiaalse kaitseta ning ei saa uuesti jalule... selle asemel võiks Eestis olla vana hea lihtne astmeline eraisiku tulumaks ja üldine ravikindlustus kõigile, kes seda oma kogu sissetulekult suvatsesid maksta.

  Käesoleva programmilõigu autor arvab, et mitte kunagi ei tohiks riik küsida eraisikult rohkemat, kui pool tema brutotulust. Praegune reegel on: 1000 € brutopalga juures 780 € netopalk, 200 € tulumaks + 330 € sotsiaalmaks + ~20 € töötuskindlustus = 550 € kõik maksud. Maksud on siis 70% netotulust, 55% brutotulust, ükskõik kas oled kerjus või miljonär. Kõlab õigelt?

  Kui tema ca. 2500-eurone igakuine brutotulu maksustataks ühe vältimatu maksu abil umbes 30% määraga (750 €), oleks autor sellega nõus ja tunneks, et mäng on õiglane. Selle eest saaks ühele pensionärile viisakat pensioni maksta ja mõndagi lisaks teha. Asjaolu, et ta tulu soovitakse maksustada ebaõiglase kogumääraga kahe maksu abil, millest ühte saab vältida (ja mida paljud väldivad), isegi kui vältimisega kaasneb tervisekindlustuse kaotus (töötuskindlustuse eest maksab aga juhatuse liige tühja), ei motiveeri käituma õigesti. Samuti ei motiveeri õigesti tegema teadmine, et osad elavad üldse firma kuludesse kirjutatud väljaminekutest (programmilõigu autor seda tempu ei tee, pigem vastupidi, tasub eraisikuna firma väiksemad tegevuskulud, et vältida bürokraatiat, isegi kui see tähendab kaotamist rahas).

  Kui aga keegi 1000 eurot brutotulu teenib, on ääretult ebaõiglane talle praeguse maksumääraga peale lennata. Siis on tal elu vaid veidi lõbusam, kui kesisel keskajal. Isegi hambaid ei saa säärase raha juures korras hoida. Keskajal oli maksumäär pigem 10%. Olgu tema maksumäär 15%, sest keskajal polnud Haigekassat ega trammiliine. Kui aga keegi teenib 5000 eurot kuus, usun et ta ei hukku, kui ta maksumäär oleks 35%. Suuremad astmed võiks olla all otsas ja väiksemad üleval, ehk miljonäri ja miljardäri maksumäärad väga palju ei erineks, need võiks olla üle 40 kuid alla 50%. Võib-olla leidub mõni miljonär, kes siis isegi maksusid maksab?

  Riik on eetiliselt kohustatud soodustama võrdsust, muidu ta ei õigusta oma olemasolu. Ebaõigluse loomisega tuleb kapitalismi nähtamatu käsi ise kah toime.

• Väikeaktsionäride kaitse
  

  Kovalenko (SDE) juba tegeleb sellega, me toetame tema püüdlusi. Ettevõtluses pole normaalne olukord, et sulle kuulub alla poole ettevõttest, mistõttu sinust saab teerulliga üle sõita sedasi, et oma investeeritud varalt näed dividende üksnes unes. Et inimesed julgeks kohalikku ettevõttesse investeerida ja kapital ei põgeneks kuhugi aktraktiivsemale turule, peab väikeosanikul olema teatud kaitse suurema osaniku ees.

• Töötajate võrdses omandis ettevõtte soodustamine
  

  Eelneva lõiguga haakub tihedalt töötajate omandis olevate firmade teema. Töötajate võrdse kontrolli all olev firma pole enne jätkusuutlik, kui väikeaktsionäride õigused pole korralikult tagatud. Et olla efektiivsed anarhistid, peame olema natuke väikekodanlased.

  Teeme töötajate võrdses omandis olevale firmale elu lihtsamaks. Kui ettevõtet hallatakse demokraatlikult, on see ettevõte väiksem risk ühiskonnale. On vähem tõenäoline, et seal toimuks mastaapne pettus, keskkonna hävitamine või muu hämar tegevus. Kooperatiiv on täiesti suuteline suureks kasvama, näiteks Mondragon (Baskimaal) liigutas veel 2015. aastal rohkem raha, kui Eesti riigieelarve oli.

  Töötajate ühisomandis ettevõtte haldus peab olema tavalisest mugavam ja konkurentsivõime suurem. Seadus ei tohi eeldada, et firmad on hierarhilised, väheste omanike ja paljude töötajatega võõrandumise musternäited. Loomulikult ei või ka eeldada, et kõik tahavad oma töökohta võrdselt panustada.

  Mõtleme välja ja kirjeldame, mis tingimustel ja mis suurusjärgus võrdse kontrolli all oleva firma eelised rakenduvad (väga suur == rohkem hierarhiat, suurem risk). Teeme isegi väikese maksueelise. Me ju kõik põhimõtteliselt soovime, et töö tegija saaks oma töö viljadest osa õiglastel alustel, ning hooliks sellest, mis tema tööandjast edaspidi saab?

• Palgalohe on suur
  

  Sooline palgalõhe on Eestis nii suur, et seda võiks palgaloheks kutsuda. Säärane olukord aga ohustab inimeste heaolu täna ja tulevikus (pensionide kaudu). See elukas tuleb väiksemaks saada, muidu läheb ühiskonda lõhkuma.

  Kuidas teie palgalohet vähendaksite? Meie arvame, et anonüümsete ametikoha palganumbrite avalikustamine võiks olla õige tee. Tipid äriregistrisse ettevõtte nime või koodi, kargab ette eelmise kuu ametinimetuste ja palkade anonüümne loend. Vaatad ja loed, mitte ei oleta.

• Robotid tulevad
  

  Robotid tulevad. Veel on meie otsustada, kuidas me robotite abi kasutame. Kas ehitame ühiskonna, kus sündimisel on soovitatav omada automaatikafirma aktsiatega portfelli? Kas pidurdame arengut või suuname seda? Milline maksusüsteem on võimeline sujuvaks üleminekuks ühiskonda, kus vajatakse ainult spetsialiste, ja teatud valdkondades ei vajata isegi neid?

  Kas keegi väidab, et Eestis on täiskasvanute ümberõppe võimalused piisavad? Tasuta haridus ei tähenda üksnes seda, et täiskasvanud harivad lapsi, vaid ka teineteist. Avalik arutelu on kiiremas korras vajalik, meie arvame, et turu struktuurimuutuse tõttu hakkab jääma inimesi hulgakesi töötuks, kusjuures esialgu võiks neile veel kaua muus valdkonnas tööd leida.

  Kui aga kõigi tootmisvahendite omand koondub väheste kätte, tuleb asjaga tegeleda tõsisemalt kui täienduskoolituse tasemel. Kui oma tööjõudu müüv isik enam tootmisvahendite omanikuga õiglast vahetuskaupa ei saa teha, ähvardab ühiskonda tõsine kriis.

• II sammas on varjatud maks, lõpetame nalja
  

  Me oleme Seedriga (IRL). Kogumispensioni kohustuslik II sammas on lihtsalt varjatud maks, millest arvestatav osa võib kuluda "fondihalduri talvel toitmiseks". Riik oma jõuga kohustab inimesi toetama eraettevõtjat. Ei, nii ei käi asjad. Kogumispension peab olema vabatahtlik. Skeem tuleb viisakalt lõpetada, võimaldades inimestel kogutud raha III sambasse kanda või tagasi oma kätte saada.

• Uuendatud maamaks
  

  Hetkel kehtib Eestis maamaks, mille arvutamise põhimõtted lonkavad. Maamaksu võiks seadistada sääraseks, et maksustaks adekvaatsel viisil riigi kaitse all väärtusliku omandi hoidmist, mida omanik ise ei pruugi. Maamaksule võiks tekkida kinnisvaramaksu tunnuseid, aga isikliku eluaseme maksuvabastus peab jääma.

Tervishoid

• Üldine ravikindlustus
  

  Kallas (REF) on meiega, andke teed! ;P Perestroika programmi kõik autorid nõustuvad sellega, et sotsiaalmaks on katki. Kirjutamise hetkel hoidsime kõik sotsiaalmaksust kõrvale, tasudes ainult tulumaksu! On piisav haridus, et oma tervist jälgida, vimm riigi vastu, mis raha raiskab, samuti mälestus minevikust, kus ausa inimese maksukoormus polnud üle 50 protsendi. Pururikkad on alati maksudest hoidunud, aga kui kõik nende eeskuju järgivad, lõhub see lõpuks tervishoiu rahastuse. Nii ei peaks asjad olema, kirjutame silmakirjalikult ja OÜ-tame edasi, et sõnum kohale jõuaks.

  Üldine ja kõigile saadav ravikindlustus on vajalik. See väldib inimeste langemist sotsiaalset lõksu meenutavaisse oludesse, kus haigus takistab tööd ja töö puudumine takistab ravi. Kuritegevus on selle kõrval tühiasi, röövleid on käputäis, mikroobe on triljoneid.

  Programmi autorid tahaks, et kõigile kehtiks õiglane maks, millest hoidumine ei oleks praktiline, ja mis tooks ravikindlustuse, sõltumata inimese töövõime tasemest ja läheks arvesse väikese panusena riikliku pensioni arvutamisel. Selline maks võiks olla astmeline eraisiku tulumaks. (Appi, Kallas kadus silmist, otsige poliitiline kompass, kurss alla vasakule!)

• Ravi kiirus on tähtis
  

  See on tuline koht. Ravi järjekorrad Eestis on ohtlikult pikad. Jutud 4-5 kuulistest eriarsti järjekordadest on tõesed. Sellise reaktsiooni kiiruse juures pole võimalik varajane diagnostika ega kiire ravi. Tulemused on tõsised. Meie ideaalis... ametnike koondamised eluks mittevajalikest valdkondadest kestaks seni, kuni tervishoiu palgatase võimaldab keskmiselt 1 kuu pikkusi ravijärjekordi ja tasuta kättesaadava kõrghariduse omandab vajalik arv uusi arste.

• Varane diagnostika säästab raha ja elusid
  

  Eeldusel, et ravile pääseb, on varajane diagnostika võimalik. Võtame näiteks kasvõi melanoomi varase avastamise. Selle nahavähi liigi varane avastamine on tohutult kuluefektiivne, kuna ta areneb ruttu ning toob tõsiseid tagajärgi.

  Paraku eeldab avastamine, et inimestel on võimalik käia vähemalt 2 korda aastas perearsti ülevaatusel, et nad räägivad seal kõigest ning arst vaatab kah; et perearst on kompetentne kahtlustama ega hoidu saatekirja tegemast; et suunamine eriarsti juurde toimub viiveta ja kinnituse korral järgneb ravi kähku. Ühiskond, mis käib regulaarselt tervisekontrollis, säästab oma liikmete elusid väga mitmel moel. Meie ühiskond on selles takerdunud ja kipub maha jääma.

• Kahjuennetus (suits, alko, narko) toob kasu
  

  Ossinovski (SDE) võib sallida enda kividega loopimist, meie laseks kõik ragulkast tagasi. On hetkel veel vältimatu, kui inimene hingab tee ääres mootori heitgaase, või elades Nõmmel või Karlovas satub mõnikord sudu sisse. See, et inimene ise endale suitsu ette paneb, nõuab tegelemist reklaami, kultuuri ja ühiskondlike hoiakutega. Palju ravijuhtumeid jääks ära, kui inimesed vähem suitsetaks.

  Palju õnnetusjuhtumeid ja mõtlematuid tegusid jääks olemata, kui inimesed ei otsiks vaheldust tavalisele reaalsuselele ainetest, mis nende teadvust liiga palju kallutavad. Alkohol on meie maa levinuim narkootikum, mille laksu all on inimesed kaalutlematud ja mõned agressiivsed.

  Tõeline ennetus algab lapsepõlves vanemate eeskujust, mida kirjeldab ehk kõige paremini meie oma artikkel "Islandi ime: miks noored ei joo?". Parim ennetus on see, kui inimesel on huvitavaid tegevusi, mis halvad harjumused eemal hoiavad.

  Tegevusplaan peab aga olema kaheosaline. Ei suitsetamist, alkohoolseid jooke ega keelatud ainete pruukimist pole mõtet demoniseerida. Tuhandeid aastaid on seda rumalust tehtud. Mõistlik on rääkida sellest, kuidas ebaterveid harjumusi saab oma elust kaotada - rääkida kasust, rõhutada et abi küsida pole häbiasi, et arst hoiab konfidentsiaalsust. Inimestele, kes otsivad oma probleemidest väljapääsu kahjulike ajaviidete kaudu, tuleb pakkuda paremaid väljapääse. Paljud suudavad oma harjumusi ise muuta, aga rängalt kukkunud vajavad ka abi. See peab olema kättesaadav.

  Samal ajal tuleb tegeleda alkoholi- ja tubakatööstusega, samuti illegaalse narkoturuga. Kui legalsed kaupmehed saab seada fakti ette, et äri käib kümnest kaheksani ning neid tooteid reklaamida ei või, siis illegaalne äri tuleb välja juurida legaliseerimisega. Politseiriik ainult tõstab narko hindu. Riik, mis tegelikult soovib narkovabaks saada, peab konkureerima narkoturul ka pakkumises, mitte ainult pakkumise likvideerimises. Keelamise ja takistamise lisaks tuleb astuda hinnakonkurentsi.

  Kõik peale teismeliste (sest kanep kahjustab noori enam kui alkohol), peaks apteegist peaks saama alla turuhinna kvaliteetset kanepit - pärast suitsetamise ja terviseriskide ning ja ohutu doseerimise eksami läbimist. (Erandina, EKRE juhatuse liikmetele ei tohiks juurde müüa, neil on juba reaalsus piisavalt muutunud. ;P )

  Kangemaid aineid peaks saama võõrutusravi programmide raames tasuta. Näidake meile maffiat, mis suudab turul püsida keelatud ärina (kõrge hinnataseme juures), kui samal turul on tasuta narkootikumid võõrutusravi süsteemi kaudu. Ükski maffia ei jää sel juhul narkot müüma, vaid otsib tulusama äri.

• Omaste hooldamine on töö
  

  Paljud inimesed ei käi tööl, või käivad oluliselt vähem tööl, kuna nende kanda on haigete või puudega lähedaste eest hoolitsemine. Ei ole õiglane teeselda, et nad ei kaota selle läbi elus võimalusi. Kaotavad küll, ja nende töö on väärtuslik ja tuleb neile hüvitada.

• Loomakaitse on tervise kaitse
  

  Seni, kuni on võimalik ülima intensiivsusega loomakasvatus äärmise stressi tingimustes, on inimeste laual odav liha. Loomade õigus elada loomupärasel viisil võetakse selleks, et inimesed saaks rohkem kaloreid, kui neile kasuks tuleb.

  Olukorda tuleb hakata mõjutama. Igasuguste põllumajandusloomade kasvatamise keskkond peab vastama liigi vajadustele. Lind on A3 paberi suuruses puuris? Hõiskame, et A4 suurused puurid keelati ära? Vara hõiskame, kolleegid, vaja on rohkemat. Võimalik, et puurikanalaid üldse ei peaks juurde ehitama, või peaks nende rajamine olema hulga kallim, kui praegu on.

  Keskkonna ja tervise arvelt millegi odavaks ajamine peabki olema kallis. Muude loomade puhul kehtib täpselt sama: sead, veised, lambad... ...kui me soovime neid ära süüa, peab miinimum olema see, et enne ärasöömist tagatakse neile elamist väärt elu.

  Muuseas, mitmed inimesi nakatavad haigused pärinevad loomsest toidust ja väga mitmed resistentsed haigused on seotud viimaseni kurnatavate loomade raviga antibiootikumide abil. Soovime, et EL tasemel tugevdataks ohutusvõtteid ravimresistentsuse leviku vastu.

Rahvastik ja haridus

• Tasuta haridus on põhiväärtus
  

  Lükkame kindlalt tagasi kõik jutud tasulise kõrghariduse mõistlikkuse kohta. Kui rektor või muu asjapulk ei oska ülikooli rahamuresid kuuldavale tuua, võiks näha lahendusena ameti vahetamist, mitte klassiühiskonna loomist.

  Tasulise haridusega USAs maksab üks õppeaasta avalikus ülikoolis natuke vähem, kui tüüpilise inimese aastapalk (mediaan-aastapalk). Arstiks õpiti viimati seitse aastat, muude erialadega pääseb kergemini. On ilmselge, et kui säärases ühiskonnas on vaesema pere lapsel annet, siis ta saab seda rakendada burgeriputkas miinimumpalga eest. Kui tal on ande lisaks ambitsioon, on ta juba ühiskonnale ohuks.

  Ühiskondlik tulemus on see, et konkurentsipõhises dog-eat-dog ühiskonnas, kus ebavõrdsust leevendavad kaitseventiilid (tasuta haridus, üldine ravikindlustus) puuduvad, istub vangis suurem protsenti inimesi, kui Venemaal, Hiinas (isegi uiguuride represseerimise ajal) või suvalises Ladina-Ameerika riigis. Ainult Põhja-Korea kohta võib kindel olla, et seal on vangis suurem protsent elanikke, kui "vabade maal".

  On fakt, et tasuline kõrgharidus on üks ustest klassiühiskonda, ja iga klassiühiskond elab tohutus pinges, mida maandab vägivald. Uskuge meid, keegi ei taha sinna.

  Muuseas, rahvusvähemustel on õigus saada haridust oma emakeeles. Oleme Allikuga (SDE), kes asja seletamiseks mõistliku artikli kirjutas.

• Rahvastiku vananemine
  

  Ilmselgelt kannab rahvastiku vananemise põhisurve ravisüsteem ja selle eelarve. Kui selles valdkonnas ei saavutata tulemusi, võib siinse peatüki juttu vaat et eirata. Kui aga ravisüsteem toimib, võime rääkida väärikalt vananemisest.

  Perestroika programmi autorite seas pole veel pensionäre, küll aga on mure tuleviku pärast. Kui inimene vanaks jääb, peab ta tänapäeva ühiskonnas tihti jääma töötuks. Automatiseeritud ühiskonnas hakkab see juhtuma üha noorematele. Oodata, et inimene enam ei mõtesta end töö kaudu, on palju oodatud. Peame leidma viisid, kuidas ka vanemad inimesed leiaks jõukohast ja sisulist tööd.

  Neile, keda kimbutavad haigused, peame aga suutma leida abilisi, sest peremudelit hulgakesi elamise suunas tagasi ei pööra. Kas need abilised on noored, teised vanad (soodustada eakate inimeste vastastikuse abi kommuunide teket?) või hoopis robotid, on vara hõisata. Me ei tea seda. Me pole parim grupp inimesi selle üle arutlema, selles on vaja teiste nõu kuulda.

• Rahvastiku kahanemine
  

  Lihtsaim lahendus rahvastiku vananemise vastu on loomulikult see, kui rahvastik kasvab. Paraku rahvastik ei saa enam kasvada, kuigi Eestis füüsiliselt veel mahuks. Eesti aga on osa suuremast kultuuriruumist, kus laste kasvatamine on tänapäeval teadlik valik, mitte juhus ega vältimatus. Lapse saamine peabki olema oodatud sündmus, mitte kogemata juhtunud asi. Laps, kes kasvab perekonnas, kes polnud valmis teda kasvatama, kasvab riski ja raskuste käes. Vaesuses kasvamine muide suurendab Soome lapse kuritegevusriski kolmekordseks (Eesti laste kohta ei tea).

  Et inimesed teadlikult valiks laste kasvatamise, tuleb see muuta ohutuks ja jõukohaseks ülesandeks, mis ei murra kaela ega lõhu perekonda. Suhted pole samuti igavesed. Inimesi võib koolitada ja õpetada, koolis anda haridust koostöö ja meeskonnatöö teemal, seksuaalhariduse seas õpetada, et armumine ei kesta igavesti, aga ikkagi saab lapsi ka neid paare, kes lihtsalt ei sobi kokku.

  Oleme seisukohal, et parem on viisakalt lagunenud suhe, kui olude pealesunnitud, ägisedes koos hoitav suhe. Seetõttu peab üksikvanemana olema võimalik last kasvatades ellu jääda. Küsimusega, kuidas üksikvanemana ellu jäädakse ja kuidas ei jääda, tuleks pöörduda selles küsimuses kompetentsete inimeste poole, küsige vihjeid allikate leidmiseks näiteks Feministeeriumist.

  Teised on juba teinud olulisi samme. Vanemahüvitis on mõistlik asi. Paraku, lastetoetus kuulub Eestis nilbe nalja ja inimeste trollimise valdkonda, samuti toimetulekutoetus. Elatisabifond on jällegi mõistlik asi.

• Kooselu vs. abielu?
  

  Et seda teemat edukalt arutleda, tuleb eristada sisu vormist: sisu on õigused, vorm on asja nimetus, samuti on formaalsus see, kes paari paneb. Kogunemise ja ühinemise vabadus on inimese põhivabadus. Selle alusel saab asutada firmat, MTÜ-d, sihtasutust, parteid, ametiühingut ja kogudust, korraldada meeleavaldust ja streiki. Volitamise ja esindaja valimise õigus on samuti põhiõigus, selle alusel valitakse poliitilised esindajad, palgatakse advokaat või notar, valitakse usaldusisik või usaldatakse oma ravimine arstile.

  Koos elamine ja pere loomine on samast põhimõttest tulenev õigus. On inimeste põhiõigus otsustada ja tunnistajate ees kinnitada, et nad armastavad ja usaldavad teineteist, soovivad leivad ühte kappi panna ja teatud õigusi omavahel jagada.

  Nende hulka kuuluvad elukaaslasega koos elamise õigus tema kodumaal, samuti haiguse või õnnetuse korral teineteise esindamise õigus ilma volitustega vehkimata, ning mõned muud aga mitte ebaolulised õigused (selle määramine, mis saab ühisvaraks, tulude koos deklareerimine).

  Mis vormis see väljendust leiab, ei tohiks olla riigi mure, peamine et tunnistajad on usaldusväärsed ja kinnitavad: kõik osapooled olid täie mõistuse juures ja teadvalt tegid selle kaaluka otsuse. Tunnistajaks võib olla notar, kirikuõpetaja, preester, papp, šamaan, püha spagetisõela hoidja või kes iganes - peamine, et usaldusväärne oleks.

  Asja sisu võiks lõppeda sellega, et riigile saadetakse teade, kus on kolm või enam allkirja peal. Ühe inimese, teise inimese ja tunnistaja(te) oma. Millise nimesildi inimesed oma ühiselule soovivad panna, ei peaks olema riigi asi, lepingu vorm võiks sama olla. Kaasnevad õigused peaks samad olema.

  P.S. Soo kohta tuleks ka riigil teatavaks võtta, et see pole binaarne nähtus. Inimese näiliselt binaarse soo loomisel osaleb mitu tegurit, mis ei kõnni alati ühte sammu. Kõige markantsema näitena võib inimene olla geneetiliselt mees, aga kasvada üles naise välimusega, kuna üks geen ignoreerib teise signaali (androgeenitundetus). On ka palju muid võimalusi, millest kõiki ei ole veel võimalik teaduslikult lahti seletada.

  Soo kohta küsige lähemalt bioloogidelt, loodus on huvitav! Mõned kalad muudavad oma sugu tavalise elutsükli käigus, samas kui merikilpkonnade, alligaatorite ja krokodillide soo määrab loote arengu temperatuur. Harjumuspärane ettekujutus soost on sama täpne, kui Newtoni mehhaanikaseadused valguse kiiruse lähedal. Maailm on põnevam ja keerulisem, kui esimesel pilgul paistab.

  Kui inimene tõsimeeli arstile kinnitab, et tema olemasolev sugu on talle koormaks, et ta ei tunne end hästi ja sooviks oma keha mõjutada, et see ta identiteediga rohkem klapiks, ei ole õige aeg tema teele barrikaade rajada. Ta peab seda saama teha, ilma mingisuguse riikliku komisjoni ega suure jandita.

• Ränne
  

  Ränne on toimunud tuhandeid aastaid. Riikide jõud on tõusnud sääraseks, et rännet oluliselt takistada, viimase 150 aasta vältel. Rände suurim probleem pole see, et ränne toimub, vaid miks ta toimub, ning see, kui ta toimub valesti. Inimesel on põhimõtteline õigus vahetada riiki, just nagu valida omale uus sideteenuse operaator. Jätkusuutmatu on lihtsalt olukord, kui väga paljudel saab oma riigist kõrini.

  Samuti pole inimene süüdi, kui ta sündis persekukkunud riigis. Küsimus on, miks riigid takistavad rännet? Vastus on selge: elatustase on maailmas niivõrd erinev, et rikkamad riigid lausa kardavad vaesemate elanikke. Iga riik omakorda soovib säilitada võimu, mille osa on kontroll piiride üle.

  Piiride seadmine pole mänguteoorias kunagi ühene samm. Seaduses näib kõik lihtne: keelame. Tegelikkuses muudab iga keeld ja iga lävend inimeste profiili, kes seda ületavad. Kujutlege end korraks Sudaani elanikuna, kel on kodumaast kõrini. Selleks, et jõuda oluliselt parema elatustasemega Euroopasse peate te: a) laenama kogu suguvõsa lõhki, lubades saata raha b) riskima oma elu ja vabadusega, et jõuda näiteks Liibüasse c) maksma maffiale, lootes et nad teie raha ei omasta ja teid ei orjasta d) riskima ära uppumisega Vahemerel ning e) aktsepteerima, et te ei leia Euroopas seaduslikku tööd ning peate ametnikku nähes ruttu silmapiirilt kaduma.

  Nüüd, oletame et te olete liigset riski pelgav inimene, ning teie amet pole säärane, mida salaja saaks harrastada. Kas te tulete? Ei. Oletame, et te olete hulljulge noor, kellele tundub meri põlvini? Kas tulete? Võib-olla jah. Esimene saabujate profiili mõjutav valik on toimunud. Viiekümne aastane arst ei tule, kui tal maja peakohalt ära ei põletata.

  Nüüd oletame, et jõudsite kohale. Ainuke tööandja on hämar äri, ainuke töö sihuke, mida saab vaikselt nurga taga teha. No vot. Ja mõned siin kurdavad, et inimesed tulevad ning "ei hakka advokaadiks". Ei saagi hakata, sest seaduslik tee on kinni. Soovime, et Euroopa liitu oleks seaduslik tasuline tee, mis koosneb taustauuringust, loosimisest ja pileti ostmisest, kus keele- ning kutseoskustega saab soodustust. Siis ei pea ka muretsema, et rahvastik kahaneb, üksnes, et tuleks kõige sobivamad uued naabrid.

  Isegi ilma sotsiaalsete tagatisteta USA on ajaloos näidanud, et jõukohane on vastu võtta väga palju sisserändajaid. Rännet ei pea kartma, vaid tegelema sellega pragmaatiliselt. Tulijate profiili tuleb mõjutada, rändevoogusid tõukavaid protsesse ümber pöörata. Enamus inimesi ei taha oma kodust võõrale maale ära kolida. Et käivitada ränne, peab emigrandi koduriik olema täielik tõhk, või elatustasemete vahe väga suur.

  Iirlasi hakkas USA huvitama siis, kui kodumaal näljahäda juhtus ja UK võimud väga repressiivsed olid. Lahendus küsimusele pole see, et teeme Eesti riigist ennetavalt erilise sea, mis pooltel kohalikel ja igal tulijal kärsaga silma sõidab (korraldame ehk mingi kriisi kah, et keegi ometi siia ei tahaks tulla). :P

Digi ja küber

• Paber ja varuvariant peavad jääma
  

  Digitaalne ühiskond on haavatav. Kohati lausa väga haavatav. Anarhistide seltsis puhkeb aeg-ajalt taaskord arutelu (terrorism! lööge häirekella!), et kas saaks ehitada drooni, mis üle linna lendab ja pärast seda enam ükski auto ei käivitu (VAZ ei ole auto, A-rühma punamust GM-i kaubik kuulub samuti kategooriasse "pole auto, seega käivitub"). Siinkohal tuletame meelde juhtumit, kus hullunud reovee pumpla Lõunakeskuse parklas nutikad autod blokeeris.

  Tulevik, kus iga asi on arvuti, on väga haavatav tulevik, sest iga arvutit saab midagi ootamatut tegema häkkida.

  Igat ametlikku toimingut peab ka tulevikus saama teha paberil. Valimised peavad eelistatult toimuma paberil, sest elektroonilise hääletamise protseduuri õigsust on praktikas võimatu kontrollida. Selle otsustamine, kes valimised võitis, ei peaks aga põhinema pimedal usaldusel.

  Sularaha peab jääma käibele universaalse maksevahendina, eraisik peab iga teenuse eest võima juriidilisele isikule tasuda sularahas, ning iga pangatoimingut peab samuti saama teha kontoris, paberil. Muidu avastame end mingil hetkel kõik üheskoos maksevõimetuna.

  Umbropsu ja kohustuslikus korras digitaliseerimine ohustab ka vanema põlvkonna toimetulekut ühiskondlike asjade ajamisel. Ebaõiglane on ka see, kui riik ei viitsi toetada teatud operatsioonisüsteeme ning sisuliselt otsustab, et kodanik olemiseks tuleb Microsofti tarkvara osta. Varuvariant peab alati alles jääma. Just nagu korrusmaja lifti saab hädaolukorras käsitsi korruseni langetada, et naaber välja aidata, peab makse maksta, kohut käia ja juhiluba taotleda saama paberil.

  Elutähtsaid teenuseid digilahenduste kaudu haavatavaks muuta ei tohiks ning kui neid kontrollitakse sedamoodi, peaks lahendused läbima põhjaliku auditi. Soodustame tsiviilkaitse peale mõtlemist, selleks vajaliku õppimist ja ka tegutsemist, et tsiviilkaitse üldse eksisteeriks.

• Reklaam ja propaganda kooliprogrammi
  

  Te loete seda teksti siin, kuna me tegime reklaami, teiste sõnadega propagandat. Keski, kes kutsub ennast anarhistideks (kas me oleme seda, kuidas teada saab?) üritab mõjutada teie arvamust, hõivata teie tähelepanu ja kallutada teie otsuseid. Kindlasti olete lugedes mõnevõrra kriitiline: kaalute, kas toodud väited on tõesed, kas viidatud materjalid on usutavad, ning kas ettepanekud näivad teostatavad.

  Paraku, kindlasti on ka inimesi, kes seda ei tee, kaalutle ega teadvusta, eriti just oma mugavast igapäeva infomullist tulnud väidete puhul. Emotsioon müüb ja levib kuivast faktist paremini, eriti aga negatiivne emotsioon.

  Vohab harimatus selle kohta, kuidas ühiskonnas arvamused kujunevad, kuulujutud levivad, kuidas käib social engineering ja phishing. Teema on kooliprogrammis puudu või nõrgalt esindatud. Skeptilist suhtumist ja kriitilist mõtlemist saab aga õppida ning harjutada.

  Kriitikameele täieliku mandumise näiteks võiks tuua Indias toimunud netikuulujuttude ajel lintšimised. Mitte asjata ei korraldatud inimkonna suurimaid tapatalguid suurte ideede nimel, võimsate riikide propagandast pimedaks lööduna.

  Selleks, et mitte sattuda massimanipulatsioonide etturiks või pelgaks kelmide ohvriks, peab inimene olema kursis sellega, kuidas vorsti tehakse, kuidas propaganda käib, kuidas allika usaldusväärsust saaks hinnata, mis motivatsioon võiks olla valeuudiste levitajal. Ta peab tajuma, millises turusuhtes on ta klient, ja millises pelgalt loodusvara, kelle tähelepanu kliendile müüakse.

Keskkond ja välispoliitika

• Kliimamuutus ja jätkusuutlik ühiskond
  

  Alustame algusest. "Õhk mahutab 1 °C soojenemisel seitsme protsendi võrra rohkem vett, võimendades orkaanide ja tulvavete laastamistööd," kirjutab ERR, tsiteerides IPCC raportit (soovitatav heita pilk animeeritud graafikule viimse sajandi soojade ja külmade aastate jaotumise kohta).

  Sellest, kui üksnes poliitilised rohelised on rohelised, ei piisa! Teemaga tuleb tegeleda ruttu, kuna protsess on ohtlikus suunas käima lükatud ja võib olla positiivses tagasisides (kasvuhoonegaaside vabanemise kaudu igikeltsast). Muidu on tõenäoline, et kogu planeedi ühised vitsad peksavad kõiki, ning järgmised põlvkonnad pekstakse vaeseomaks. Kui torm ei vii katust või kuusemetsad ei sure välja, kui Kristiine lahes ei avata Õismäe praamiliini, tuleb tegeleda üha enam erakordse põuaga rohkematel suvedel, erakordse vihmaga sügistel, imelike talvedega, mil püsivat lund ei tule, ning kaugete katastroofide tulemustega (sõjad, ränne, hinnašokid).

  Kindlasti tuleb ka mõni uus parasiit või haigus. Globaalselt on asi palju karmim. On piirkondi, kus temperatuur saab regulaarselt ületama inimese taluvuse piiri, muuhulgas osa Indiast ja Hiina parimad põllumaad (niiske kuumus on talumatu). On rannikulinnu, mis peavad mere jõu eest taganema. Ma ei tea, mida Hollandis plaanitakse, aga pidu seal ei planeerita.

  Kuidas reageerida? Esiteks, suur osa meie ökoloogilisest jalajäljest on transport. Elektriauto pidamine on Eestis vaid rikastele, sest korrusmaja ees pole seda kusagil laadida. Kiirendame taristu väljaehitamist parkimiskohtadele majades ja tänavatel. Unustame Mitsubishi imeliku "standardi" ja toome tänavaile standardsed ühe- ja kolmefaasilise vahelduvvooluga laadimispunktid. Elektriauto laadimiseks kulunud elektri võiks järgmised 5 aastat 100% ulatuses hüvitada. Laadigu tasuta, peamine et Eesti igivana autopark natukenegi uueneb.

  Toetame tuuleparkide laiendamist ja salvestava elektrijaama rajamist. Ükskõik, kas selleks on pankranniku peal loodav veehoidla (eeskujuks võiks olla Leedus asuv Kruonise pumpsalvestusjaam) või vesinikku tootev (ja gaasiturbiinidega uuesti elektriks muutev) elektrolüüsi tehas, salvestav elektrijaam võimaldab lisada võrku suurema osakaalu taastuvenergia allikaid. Samuti saab vesinikuga (või vesinikust toodetud metaaniga) käitada autosid.

  Toetame tasuta ühistransporti ja ühistransordi mugavuse tõstmist. Trolliliine täiendavalt ei kärbita ja pelga sisepõlemismootoriga busse ükski KOV liinile juurde ei pane (hübriid sobib).

  Toetame jalgrattaga liiklemise võimaluste parandamist, sedakaudu on võimalik parandada inimeste tervist (eeldusel et jalgratturi hingatav õhk ei koosne poolpõlenud kütusest) kui pidurdada kliimamuutust.

  Keskkonna ja tsiviilkaitse vahepealne valdkond on autonoomsus. Majapidamine või ettevõte, mis on energeetiliselt autonoomne, on ühiskonnale stabiilsuse allikas. Isegi kui riik koos oma elektrivõrguga pikali kukub, jääb keegi püsti ja saab teisi aidata. Uute hoonete ja rajatiste autonoomseks projekteerimist peaks soodustama.

  Korteriühistute toetamist energiasäästu meetmete rakendamisel tuleb jätkata.

  Automaks võib lüüa viletsamate autode omanike ehk ennekõike vaesema rahva rahakoti pihta, kellel see valusam oleks. Ilma uuringuteta, mis näitaks, kuidas see tingimata just hästi mõjub, automaksu ei toeta - kütuseaktsiisist peaks piisama.

• Sõjalise riski de-eskaleerimine
  

  Soovime toetada võimaluste piires globaalse kokkuleppe otsingut tuumerelva, keemiarelva, bioloogilise relva ja autonoomsete relvasüsteemide keelustamise osas. Anarhistlikus ühiskonnas ei oleks kellelgi rohkem tuumarelvi, kui on maailmas Tallinnast suuremaid linnu. Loomulikult ei saa kuidagimoodi kiiresti kogu Maa peal riike ära kaotada - esialgu piisaks sellest, kui riigid ei oleks nii hästi valmistunud inimkonda ära kaotama.

  NATO vastu ei ole, aga NATO peaks tegema seda, mis sildi peal kirjas, ehk olema kaitseotstarbeline liit ja jagama teatud minimaalseid ühiseid väärtusi. See, et üks NATO liige kurdi rahvusvähemust maa sisse tambib ja teise NATO liikme üksusi peaaegu pommitab, kusjuures demokraatia on sealt maalt kuhugi kadunud, on väga ebamugav olukord, mille üle tuleks kõvasti kära tõsta. Väärtusi mitte jagavatest liitlastest pole tõenäoliselt jama korral abi!

  Meie arvates Euroopa Liit tohib NATO-t dubleerida kaitsealase koostöö vallas. Miks? Sest ühel päeval võib ka NATO lõhki minna, ja siis omaette võimas ja suveräänne olla, oleks naljanumber.

  Välispoliitiline põhimõttekindlus võiks laieneda kõigile olukordadele. Kui mõni valitsus represseerib oma rahvast, tapab või vangistab teisitimõtlejaid või laseb äärmuslastel harrastada ulatuslikku vägivalda, pole see siseasi - jätku järele või küsigu abi. Sooje suhteid säärastega ei arendata.

  Asendamatuid riike ei tohi olla. Teatud reeglid peavad kehtima kuitahes suurele kaubanduspartnerile või kuitahes lähedaslele liitlasele. Kui liitlane võtab omale liitlaseks täieliku diktatuuri, siis talle tuletatakse meelde, et see on lühinägelik samm.

Võim ja bürokraatia

• Kohus on sõltumatu
  

  Üks perekondlik partei (EKRE) on kära teinud väga rumala idee idee üle, nagu kohtunikke peaks valima. Ei, kurat võtku! Kohtunike valimisel peaks kohtunik tegema kampaaniat ning reklaamima oma lojaalsust millelegi. Kohtunikust saaks poliitiline amet, võimude lahutatusest aga mälestus. Sõltumatu ja isepäise kohtusüsteemi asemel saaks näha Eesti versiooni sellest, kuidas kohtuniku ametisse ajamine on poliitiline mäng, kus keegi hetkevõimule poliitiliselt sobiv, kõheda minevikuga Brett Kõvanahk parlamendi ees haavatud hülge näoga valetab.

  Pakume välja hoopis parema idee: kohtunikud loositakse kõigi teovõimeliste elanike hulgast, juhuslikult! :) Nad läbivad konsultatsiooni (võib-olla pole see amet neile, ametil on omad nõuded) aga otsus kohtunikuks õppida on nende otsus. Olemasolevad kohtunikud hindavad, kas nad on ameti ära õppinud. Nii käib see õigesti.

  Samuti, kohus ei ela ühiselamus prokuratuuriga. Just nagu maakohtunik Kunman oma lahkumis-intervjuus mainis, on kohtu ja prokuratuuri samasse majja ajamine kentsakas ja ohtlik idee. Lõpetame selle nalja. Kohus ei käi täitevvõimuga samas majas rohkem kui hambahari sitapumbaga samal riiulil. Muidu tagab psühholoogia, et nad tunnevad end sama hõimu liikmetena. Advokaat ei saa kolida kohtunikuga samasse majja.

• Surume maha sarihagemise
  

  Eesti õigusruumi on saabunud reostama uus nähtus, mida on iseloomustatud kui sarihagemist. Markantseimad näited on ilmselt nõuded, mille on esitanud advokaat Robert Sarv, kes on saanud kurikuulsaks sellega, et asub esindama avaliku elu tegelasi, kelle kohta inimesed on "julgenud kobiseda", olgu siis internetis või mujal. Hea näitena sellest, kuidas asjad ei peaks käima, võib tuua juhtumi, kus Tallinna kultuuriameti juht Aini Härm nõuab kolleegidelt kriitilise kirja eest 2588 eurot.

  Mõnikord on "kobisemise" näol tegu sõimuga ja nõudekirja saatmist võib mõista, mõnikord aga kriitikaga ja nõude sisuline olemus seisneb avaliku kriitika maha surumises. Meie arvates peab avaliku elu tegelane viisakat kriitikat nurisemata taluma.

  Arvame, et sarihagemine tuleb Eesti õigusruumis tõkestada. Kohtu aeg ei ole raiskamiseks. Tsiviilhagi esitamine 50 inimese vastu peaks olema majanduslikult jõukohane vaid juhul, kui soovitakse välja nõuda kahju kohtu äranägemisel, selge eesmärgiga kanda see heategevusse või riigitulusse, või kui advokaat töötab pro bono (saamata tegevusest majanduslikku kasu).

  Kõigil ülejäänud juhtudel peab riigilõiv kasvama eksponentsiaalses suhtes kostjate arvu suurenemisega kaebuses, ning advokaadi poolt käiku antud asjade arvuga aastas, et ükski advokaat ei spetsialiseeruks sellele.

  Meie eesmärk on, et kohus tegeleks vaid olulisega, süsteemi ei koormataks tühipalja pahna käsitlemisega ning menetluse koormat ei saaks kasutada kellegi heidutamiseks. Siis ei kurda ka inimesed, et kohtus kulub aastaid.

• Bürokraatia halvab, ei bürokraatiale
  

  Vanasti sai inimene vankri ehitada ja sellega avalikel teedel sõita - ja kui maad oli, sai maja ehitada. Tänapäeval on napilt veel võimalik ehitada mootorratas, sõiduauto on juba ulme. Täiemahulist tollideklaratsiooni pole võimalik täita õigesti 20 minutiga, kuigi imporditi vaid 1 kaup. Lahtreid on üle 50.

  Maja ise ehitamine on muudetud väga raskeks, mistõttu inimesed seda ei suuda. Tulemusena on ehitamine kallis. Ehitusseadustiku leevendamine, et inimene võiks paberit määrimata rajada kuni 20 m2 elamu (uskuge, ta ei ehita oma jaoks halba maja) või veidi paberit määrides kuni 60 m2 elamu, on andnud tulemuseks mõned kohalikud omavalitused, mis tõlgendavad seadust tahtlikult vääralt üksnes selleks, et keegi nende nõusolekuta ehitada ei saaks. Tehakse ebamääraseid üldplaneeringuid, kus antakse omale seadusega volitamata õigusi.

  Bürokraatiat tuleb vähendada. Seaduste ja määruste maht ei tohi enam kasvada. Kui lisatakse midagi juurde, peab midagi eemaldama, muutma selgemaks, lühemaks, lihtsamaks!

  Inimene peaks saama kergesti teha asju, mida arvab olevat omale kasulikud, kui need pole teistele inimestele ühelgi selgel viisil kahjulikud. Avaliku huvi mõiste on üle paisunud, seda tuleb tugevalt kärpida ja eriti tugevalt kärpida kohaliku omavalitsuse volitusi.

• Ametnik vastutab oma teo eest
  

  Hetkel on võimalik, et ametnik ja teda jäägitult toetav ametkond rikuvad inimese plaanid (näiteks ehitamise) mitmeks aastaks, võtmata mingit riski. Nad võivad isegi teadvalt teha ebaseaduslikke otsuseid, ja see pole karistatav enne, kui ületatakse üsna kõrge lävend. Inimese nöökimine ja tema eluajast olulise osa raiskamine tehislikke takistusi tehes, mida inimene kohtu kaudu ületama peab, pole Eestis moraalne kahju.

  Nii ei peaks olema. Tegijal on juba motivatsioon olla hoolas, tegija on oma eksimuste eest karistatav. Järelvalvaja on aga karistamatu, kui ei põhjustanud tuhandetes varalist kahju.

  Siin on vaja jõudude tasakaalu muuta. Ametniku teadvalt vale otsus peab olema halduskohtus menetletav isikliku varalise vastutuseni ametniku poolt, kes teadvalt valesti tegi, ja volikogu teadvalt vale otsus vastutuseni seda toetanud liikmete poolt. Võimu kasutamisega peab kaasnema hoolsuse kohustus. Hetkel valitseb mõnedes asutustest täiuslik korruptiivne ringkaitse - "meie oleme tsaar ja meie opritšnikud võivad teha kõike". Nii ei käi. Kui keegi võttis võimu ja hakkas sellega vehkima, ning teine inimene sai võimuga vastu pead, tuleb vastutada.

• Omandireformiga tehtud kahju hüvitatakse
  

  Omandireformist on möödas 25 aastat. Teerulli meetodil reformides loodi uus ebaõiglus, mis mõjutas kuni 100 000 inimese elu.

  Riik võttis osadelt inimestelt nende elukohad, ning andis need teiste, kunagi elanud inimeste pärijatele. Ilma elaniketa poleks neid elukohti isegi alles olnud, pealegi olid paljud neist õigusvastase võõrandamise ajal koormatud hüpoteekidega. Vara tagastati, aga laenud unustati.

  Kui inimestele nende kaotatud elukohad hüvitada, võiks selle peatüki Eesti ajaloos lõppenuks lugeda. Kuni seda ei tehta, on väga palju inimesi, kes võivad ausalt öelda, et esimese asjana röövis Eesti Vabariik nad paljaks.

Kompvek jõuametkondadele

• Võimuliialdusi uurib sõltumatu amet
  

  Kui tänapäeval sooritab politseinik või muu jõuametnik võimuliialduse, või teostab ebaseaduslikult riikliku järelevalvet, uurivad sündmust politsei või prokuratuur.

  Paraku on politsei ja prokuratuur igapäevased koostööpartnerid ja sõltuvad teineteisest. Prokuratuuril pole üüratu suurt motivatsiooni politsei kergemaid rikkumisi menetleda - riigi parem käsi peseb vasakut.

  Tegemist on mänguteoreetiliselt jätkusuutmatu olukorraga, ning jõuametkondade rikkumiste uurimiseks peab olema eraldi ametkond, mille sõltumatuse määr on sarnane kohtu omale, ning mis on motiveeritud viima kohtusse iga võimu kuritarvitamise juhtumi.

• Sõdur pole ori, tuleb ise ja saab ausat palka
  

  Orjanduslik kord pidi minevik olema ("kedagi ei või sundida tegema tööd", "kelleltki ei tohi võtta vabadust"). Inimesed pidid olema võrdsed, muuhulgas soost ja vanusest sõltumata. Kahjuks riik eirab oma põhimõtteid algusest saati. Silmakirjalikkusega lugupidamist ei teeni.

  Algatuseks, ei, ükski anarhist pole Eesti Vabariigile lojaalne, samas pole me lojaalsed ka ühelegi teisele riigile. Riik ei loonud maad, vaid kasvas maa peal üles inimeste saamatuse tõttu. Riik pole ka igavene, ning riigil pole alati õigus.

  Iga põlvkonna meessoost kodanike sundimine sõjaväkke on vägivalla vorm ja ebavõrdne kohtlemine. Noorte inimeste indoktrineerimine patriootliku mesijutu ning huuhaaga pole kah ilus. Kui riik ei tule toime inimesi sundimata, kallutab see kaalukaussi riigi õigustatuse vastu.

  Kas riik võib loota, et inimene, kellelt ta võttis juhiloa (transport on õigus, mitte privileeg), et teda sõjaväkke saada, kaitseb teda teise samasuguse riigi eest? Ei tea midagi. Kas riigil on põhjust arvata, et inimene, kelle pere riik majanduslikult laostas, võttes neilt omandireformi ajal eluaseme, austab seda riiki? Ei, kindlasti mitte.

  On aeg tunnistada, et kõik inimesed ei austa ega armasta riiki. Nii lihtsalt on. Eeldades pimedat lojaalsust, teeb riik endast pelga rumala türanni ning kaotab iga kord mõne inimese usalduse igaveseks. Riik saab ennast siiski mõistetavaks teha ja inimesi ennast aktsepteerima veenda, käitudes viisakalt. Riik ei tohi sundida inimesi end teenima. Kui sõdureid on vaja, pakkuge palka ning kohendage seda, mida ja kuidas Kaitseväes õpitakse. Anarhistid selle vastu tingimata ei ole.

• Menetlusel on selged piirid
  

  Menetlus (haldusmenetlus, väärteomenetlus, kriminaalmenetlus, jne) on selguse saamise viis. Selgusele järgneb kas ametniku otsus menetlus lõpetada või karistuse määramine või süüdistuse esitamine. Menetluse ajal on ametniku sõna isikule kohustuslik, kuni isik kohtult kaitset ei saa. Ei pea olema geenius, et mõista: jõuvahekord on tugevalt ametniku kasuks. Menetlustoimingute käigus võib isikut kohustada tegema mõndagi, mis tema huvidega kooskõlas pole.

  Selleks, et menetlus ei kahjustaks ülemäära isiku huvisid, on seadustes püütud tagada, et menetlust ei viidaks läbi tagaselja. Paraku võib see leida realiseerumise kujul, et keskkonnaametnik kohaldab pügamata muru pärast politsei abil sundtoomist. Absurd? Jah. Lõpetame ära. Ametnikul ei tohi üldse olla voli menetleda tegusid, mis kedagi ei kahjusta, ning veel vähem rakendada selleks jõudu. Igasugune politsei abi heakorravaidlustes (ja ehituse ja parkimise teemadel) peab olema välistatud. Kui haldusametnik soovib politsei abi, taotlegu seda kohtu kaudu. Mupo aga võiks lihtsalt ära keelata, elu lihtsam.

  Selleks, et menetlus ei kestaks igavesti, on menetlustel tähtajad. Paraku, mõnedel menetluse liikidel ei ole tähtaegu ning ainult kohus saab jõuda järeldusele, et peaks olema. Kehtestame kõigile menetluse liikidele mõistlikud tähtajad, vajadusel sõnastades, kui keerulise asja korral kui ruttu peab. Teeme nii, et kui menetlus ületab tähtaja on see automaatselt läbi. Ei ole enam. Just nagu eraisikul pole enam kaebeõigust, kui ta ametniku otsuse vaidlustamata jätab.

• Jälitustegevus raskeks, kadunud isiku otsing kergeks
  

  Advokaat Oliver Nääsi andmetel kuulati 2017. aastal Telia Eesti võrgus pealt 4596 kõnet, Telia Rootsi võrgus samal ajal 3822 kõnet (Soomes 3640 kõnet). Järeldused on ühesed: Eesti võimud on jälitustegevuse agarad kasutajad.

  Jälitustoimingud on Eestis lubatud valdava enamuse prokuratuuri menetluste puhul, pügamata muru ja piletita sõidu kohta ei tea. See kraan tuleb sulgeda. Jälitamine peab olema lubatud vaid raske teo kahtluse puhul.

  Vastupidi, kadunud isiku leidmiseks peab jälitamine olema koheselt piiranguteta lubatud, kuni temaga kontakti saamiseni, et potentsiaalselt abi vajavale abi andmine ei viibiks.

  Juba aastal 2014 tegi Euroopa Kohus otsuse, et sidevahendite metainfo lausalist ning ennetavat kogumist sätestav "Data Retention Directive" ehk direktiiv 2006/24/EC on vastuolus EL Põhiõiguste Hartaga. Eesti pole oma seadustest õigusvastase direktiivi mõjusid ikka veel kõrvaldanud. Jätkuvalt talletavad sideoperaatorid seaduse käsul maksumaksja raha eest miljonite igapäevaste sideseansside meta-andmeid. Kui kaua võib, enne kui riik ise seadusi täitma vaevub? Kui inimesed tahavad jälitatavad olla, saavad nad selle kergelt ise korraldada.

  Jälitustegevuse lisaks on olemas teabehange - sisuliselt jälitustegevus luure eesmärgil. Hetkel selle kohta statistikat avalikkuse kätte ei jõua. Mõistes teatud ametite soovi toimetada vaikselt (enda privaatsus on luuraja kalleim vara, teiste oma aga magusaim sihtmärk), nõuame siiski, et nad esitaks regulaarseid ja ilustamata aruandeid oma tegevuse mahtude kohta.

  Anvelt (SDE) on välja käinud idiootse idee, et kiiruskaamerad peaks pildistama kõiki, sest inimesed kihutavad nüüd kaamerate vahelistel lõikudel ja hoiavad käes autojuhtimisega mitte seotud esemeid (tasukurätt, päikeseprillid, paraku ka mobiil). Anvelt sealjuures eirab fakti, et liiklussurmad ei korreleeru kiiruskaamerate, vaid majanduse tõusuga - kiirustavad inimesed teevad hulgi rumalusi, küsimus on kultuuris ja pole lahendatav järelvalvega.

  Seda ei saa nimetada isegi miilitsa mõtteviisiks, sest miilitsal ei jätkunud filmilinti. Kui anarhistid paneks Kapo maja ette puu otsa karja kaameraid, uluks varsti kõik esikaanel, et toimub räige lausjälgimine. Ei kuluks päevagi, kui maskides kaponaudid oleks tõstukiga puud puhastamas. :) Miks peaks Eesti elanikud oma teedel taluma põhimõtteliselt sama asja, valimatut jälitustegevust? Ei peaks. Kiiruskaameraid juurde ei osta, varuosi ei osta, amortiseerugu 3 aastat ja siis võtame maha.

• Politseilt taserid ära, juhtmejupikest kah ei saa
  

  Taserid, mis aastal 2009 protesti tõttu varustusse toomata jäid, on sinna salamahti sisse toodud. Lõpetame nende hanked, lõpetame varuosade hanked, juhtmejupikest ega patareid kah ei osta. Teeme seaduse, mis elektrirelvad politsei relvade hulgast peagi ära kaotab. Kui tahavad, küsigu torkekindlaid riideid, neid saab.

• Üle 5 aasta hüljatud maja hõivamine legaalseks
  

  Squatterid ehk majahõivajad on anarhistide kõige lemmikum jõuametkond. :) Paraku on Eestis majahõivamine põhimõtteliselt keelatud ja mingis paanikahoos Euromaidani ajal püüti seda muuta veel keelatumaks, aga seadus kirjutati tobedalt. Seaduses on ikka veel augud, tõsi küll, mitte eriti suured.

  Käesoleva lõigu autor on ise hõivanud 2009. aastal maja, mis oli maha jäetud aastast 1991, kuid igati suuteline veel aastakümneid seisma, ning millele ilmus aastaks 2013 hoonestusõiguse "omanik", kel polnud eelmise omanikuga muud seost, kui üks õnnetu rendileping. Too soovis maja lammutada, aga tal polnud selleks piisavalt raha. Majahõivajad kolisid välja, metallivargad tegid teise ringi (esimene ring oli 90-ndatel) ja maja laguneb tänaseni. Super.

  Pigem võiks olla nii: kui üks maja on üle 5 aasta täiesti hüljatud olnud, ning majahõivaja on võtnud selle üle omaniku poolse keelamise ega sekkumiseta, möödunud on 1 kuu, majahõivaja on pannud oma luku vähemalt ühele uksele, taganud et majal on kõik aknad ees ning uks seisab kinni, ning viinud majja oma tooli, laua ja voodi, siis võib ta teatada kohalikule (türanniale/omavalitsusele), et ta hõivas omale elukoha.

  Kohalik (türannia/omavalitsus) peab seejärel teatavaks võtma, et maja on hõivatud, ning saadab majahõivamise ohutust kontrollima Päästeameti, kes teeb majahõivajale soovitused olukorra parendamiseks ja võib keelata edasi hõivamast, kui olukord on päris eluohtlik.

  Omanikku teavitatakse, et tema maja hõivati ära, ta saab valduse omale kohtu kaudu tagasi nõuda, menetlus on lihtne, aga hõivajale antakse välja kolimiseks esimese juunini, või kui see on möödas, siis esimese oktoobrini (s.t. talvel tänavale ei visata).

• Kaotame ära biomeetrilised passid
  

  Aitab naljast, küllalt on nähtud, et biomeetriaga lolliks minemine ei hoia midagi ära. Võimuorganitel pole õigust pidada kahtlustatavaks kõiki inimesi. Lõpetame passi saamiseks sõrmejälgede kogumise, hävitame olemasoleva andmekogu ja automaatse näotuvastuse avalikus ruumis keelame ennetavalt ära, karmi anarhistliku keeluga.

• Kaotame (elektri)mopeedide registreerimise
  

  Mopeedide registreerimine on naljanumber, mis tehti aastal 2011 ilma mõjuva põhjuseta. Võtame selle tagasi, aga oleme kavalad: et kannustada inimesi liiklema keskkonnasõbralikult, ei pea edaspidi registreerima elektrimopeede. :)